Mees läks poodi leiba ostma. Ta ei tulnudki enam tagasi – ja aastate pärast sain teada, miks…

Mees läks poodi leiba tooma ja ei tulnud enam tagasi. Köögilaual seisis tass pooliku teega, telefon laadis pistikus ja tema „kohe“, mis alati tähendas veerand tundi, jäi ripakile.

Ootasin teda, nagu oodatakse lifti kõige kõrgemalt korruselt: ärevusega, aga ilma paanikata. Kümme minutit. Kolmkümmend. Tund. Kui talle kolmandat korda helistasin, hakkas telefon helisema meie esikus.

Läksin poodi. Müüja mäletas tema sinist jopet ja seda, kuidas ta lükkas pätsi kõrvale, öeldes: „Unustasin rahakoti.“ Astusin tühjade kätega tänavale, imelik tunne sees, nagu oleksin midagi valesti teinud, kuigi ei teadnud, mida.

Edasi tuli ainult tihedamaks muutuva udu: politseijaoskond, „palun oodake“, täidetavad blanketid, foto sotsiaalmeedias, juhtumi number. Samal õhtul panin pasta keema ja esimest korda elus ei suutnud seda üksi süüa.

Möödusid päevad, kuud, aastad. Õppisin toimima nagu inimene, kes elab samas korteris, aga kasutab asju teistmoodi. Tema hambaharja jätsin klaasi, kuigi pasta oli juba kivikõvaks kuivanud.

Tõstsin tema talvesaapad kasti, aga ei kirjutanud peale nime. Mul oli piinlik, kuid visa lootus, et ühel õhtul heliseb uksekell ja ma kuulen tema „olen kohal“. See lootus tegi minusse augu ja jäi sinna elama.

Kolme aasta pärast lõpetasin tänaval automaatselt ringi vaatamise. Viie aasta pärast mõistsin, et „kadunud“ ei ole ajutine seisund, vaid olemasolu viis – nii nende jaoks, kes lahkusid, kui ka nende jaoks, kes jäid. Kaheksa aasta pärast hakkasin kaste pakkima: asjad, mida ma ei kasuta, mida ma enam ei taha ja mida ma ei tohiks hoida, kui tahan edasi minna.

Ja just siis saabus väike, tagasihoidlik pakk. Mullikileümbrik ilma saatjata, ainult minu aadress. Sees – õhuke koolivihik ja metallrõngal võti numbriga „12“. Esimesel leheküljel oli mu nimi, Aili, tema kaldu käekirjaga. All: „Kui sa seda loed, tähendab see, et ma ei jõudnud tagasi.“

Istusin köögilaua taga ja lugesin nagu keegi, kes alustab raamatut keskelt, sest algusest pole enam jõudu. Kirjed olid lohakad ja päriselt – ilma suurte sõnadeta, kuupäevadega, mis hüppasid nagu kivid üle vee.

Esimene sissekanne: „See päev leivaga. Ma ei suutnud hingata. Peatusin ülekäigurajal ja mõtlesin: kuidas ma sulle seda seletan?“ Siis kiired read võlast, millesse ta oli sattunud „et meil aasta lõpuni kergem oleks“; mehest, kes „hakkas maja ette ilmuma“; häbist, mis kasvas, sest ta ei suutnud tõde öelda. „Ma teadsin, et kui tagasi tulen, laon kõik sulle õlgadele. Astusin esimese bussi peale. Mere äärde. Nii kaugele kui võimalik.“

Järgmine sissekanne mõne nädala pärast: „Mõtlesin, et tulen tagasi, kui ära maksan. Aga sattusin kellegi peale, kes tundis mu ära sellest sinu Pärnu muuli pildist. Küsis, kas mul on kõik korras. Valetasin. Ja siis sain kellegi poisi jaoks kellekski, keda ta vajas. Keegi kukkus vette. Tõmbasime ta koos välja. Jäin. Mitte armastusest tema vastu. Hirmust, et kui tulen tagasi, lõhun kõik. Sa ütled, et põgenesin. Sul on õigus. Põgenesin.“

Vihik ei toonud lohutust. Seal ei olnud „armastan sind, anna andeks“ ega „tulen tagasi sel ja sel ajal“. Ainult vabandused nagu kriimud klaasil – nähtavad, aga silumata. Oli ühe väikelinna aadress mere ääres ja hosteli nimi, kus „suve lõpuni aitan vooditega, pärast paatidega“. Ja lause, millel peatus mu sõrm: „Kui kunagi tuled – võti on sadama kapist. 12. Seal peitsin end tormide eest.“

Sõitsin sinna. Sõitsin nagu inimene, kes tahab filmi tagasi kerida stseenini, kus kõik läheks teisiti. Linnas lõhnas kala ja tõrva järele. Leidsin sadama ja madala puidust kapi roostes numbriga.

Võti sobis. Sees olid pisiasjad: õhuke vihmamantel, vana taskunuga, foto poisist, käes paberist lipp. Ja ümbrik nimega „Aili“ – minu nimega, nii nagu ta ainult tema mind nimetas.

Sees – lühike, ebaühtlane kiri, nähtavasti kiiruga kirjutatud:
„Aili, tahtsin tagasi tulla. Iga päev mõtlesin, kuidas seda rääkida nii, et sa ei peaks mind vihkama. Aga ma olen arg. Ma ei suutnud tulla tühjade kätega ja öelda, et tegin rumalusi. Jäin, sest siin olin kellelegi vajalik, ja sina… sina tuled üksi toime rohkem kui mina. Anna andeks. Kui kunagi tuled, mine naise juurde kohvikusse „Irene“. Ta räägib sulle rohkem. Mina vist enam ei jõua.“

Kohvikus „Irene“ tundsin ta ära fotolt: juuksed kummiga kinni, õhuke käevõru sinise helmega. Kui ta mind nägi, kangestus, nagu oleks saabunud keegi muinasjutust, millesse enam ei usuta. Istusime metalltoolidele, mille jalad kriiksusid vastu plaate.

– Tundsin teda kui Jaani, – alustas ta. – Tuli aitama. Algul voodid, siis paadid. Oli vaikne. Ei joonud. Ei küsinud, aga kuulas. – Naeratas nukralt. – Ta ei olnud minu mees. Ta oli inimene, kes päästis mu lapse, kui laine ta muulilt alla tõmbas. Jäi, sest arvas, et lõpuks on kusagil omal kohal.

Tundest ei küsinud. Ei tahtnud teada, kas nad magasid koos. Tahtsin teada, miks ta mulle ei helistanud, kui tal oli mu number, kui ta teadis mu häält.

– Helistasin kord, – ütles ta. – Tema telefonist. Te ei vastanud. – Ütles kuupäeva. Sel päeval olin valves, jooksin korruste vahel ja ei vaadanud kordagi ekraanile. Kõnelogis oli kakskümmend numbrit. Ükski tundmatu.

– Ja siis? – küsisin.
– Siis jäi haigeks, – vastas ta. – Algul ei midagi hullu. Väsimus. Aga siis üha hullem. – Tõstis pilgu. – Palus, et ma ei helistaks, kuni ta ise jõuab tulla. Ütles, et kui ta on kellelegi juba piisavalt häbi toonud, siis vähemalt tuleb omal jalal tagasi.

Rääkis ta tõtt? Kaitses tema mälestust minu silmis? Või iseennast? Mu küsimused pudenesid nagu kuiv leib supis – puruks, mida saab alla neelata vaid vaikselt.

Sadamas, kapi nr 12 kõrval, rippus teadaanne surnud kaluritest: nimed, pühak, missa aeg. Tema nime seal polnud. „Jaan“ samuti mitte. Võib-olla oli see hea. Võib-olla halb. Võib-olla andis see mulle õiguse otsustada ise, kas minu loos ta tõesti suri või ainult kadus.

Päikeseloojang lõikas vee pooleks. Istusin muulile ja hingasin esimest korda üle aastate sügavamalt, kuigi õhku polnud grammigi rohkem. Võtsin vihiku, libistasin sõrme üle sõna „Aili“. Kaugelt kostis lapse naer – võib-olla selle sama poisi oma, võib-olla hoopis kellegi teise, kes ei teadnud meist midagi.

Tulid koju võtmega taskus ja Irenele kuuluva telefoninumbriga, mida ma ei kavatsenud kaotada. Panin vihiku lauale, tühja tassi kõrvale. Hetkeks tahtsin selle rõdul ära põletada, nagu põletatakse puhkusekirju, et need ei kiusaks. Selle asemel peitsin ta teekarpi – asjade juurde „mitte praegu“.

Kas ma tean nüüd, miks ta ei tulnud tagasi? Tean ainult nii palju, et iga versioon on võimalik. Et oli võlg ja oli häbi. Et oli sadam ja vette tõmmatud poiss. Et oli argpüks, kes ei suutnud uksest sisse astuda. Ja et oli mingi omamoodi julgus – vilets, hilinenud – jätta mulle võti ja sõnad, selle asemel et kaduda jäljetult.

Ei tea, mida ma sellega teen. Võin uuesti sõita ja küsida asju, mis mõnele on enesestmõistetavad, mõnele väljakannatamatud. Võin kirjutada kuulutustes olevatele inimestele ja otsida nimesid, mis ei klapi. Võin ka tunnistada, et parim, mida suudan, on karp sulgeda, riiulile panna ja õppida elama teadmisega, et kõigile küsimustele pole vastuseid.

Võib-olla see oli reetmine – mitte voodis, vaid otsuses mitte tagasi tulla. Ja võib-olla see oli katse pääseda – kohmakas, valus, aga ainus, milleks tal jõudu oli. See, mis ta jättis, polnud ainult kiri ja võti. Ta jättis mulle valiku, kuidas tema puudumist jutustada: kui ülekohut, kui põgenemist, kui lugu kellegi hirmust ja kellegi päästmisest.

Iga kord, kui nüüd leiba ostma lähen, jään lettide juurde natuke kauemaks. Mõnikord ostan kaks pätsi. Ühe toon koju. Teise jätan parki pingile. Mitte sellepärast, et usuksin märkidesse. Vaid selleks, et mäletada: mõnda teed saab tagasi pöörata, mõnda mitte. Milline oli meie oma? Ma ei tea kindlalt. Ja võib-olla just sellepärast kannan seda võtit endiselt taskus.