Mees läks minu õe juurde ja ema on solvunud, et ma nüüd temaga ei suhtle. – Aga te ju ei ole võõrad inimesed!

Ühel hetkel kaotasin nii õe kui ka abikaasa. Minu jaoks ei ole need inimesed enam olemas.

Kõige rohkem häirib mind selles olukorras minu ema reaktsioon. Ta tunnistab, et õde käitus „inetult“, kuid on solvunud, et ma ei taha selle reetjaga suhelda. Ema ainus argument on: „Aga te ei ole ju võõrad inimesed.“ Aga parem oleks, kui me oleksime võõrad – siis poleks nii valus.

Minu noorema õe Liisaga saime alati hästi läbi. Loomulikult oli meil vahel tülisid, aga need lahenesid kiiresti. Mida vanemaks saime, seda harvemini tekkis konflikte.

Meie vanusevahe on väike – vaid üks aasta. Seetõttu olime alati ühel lainel ja isegi samas sõpruskonnas. Ma ei märganud kordagi, et õde oleks püüdnud mõnda minu poiss-sõpra üle lüüa – meie maitsed olid liiga erinevad.

Kui minu ellu ilmus Martin, tutvustasin teda julgelt oma õele. Mina ja Liisa veetsime palju aega koos, nii et mulle oli oluline, et Martin ja Liisa omavahel läbi saaksid. Nad leidsid kiiresti ühise keele, kuid midagi üle piiri ei märganud ma kunagi.

Me abiellusime ja kolisime Martini korterisse. Liisa käis tihti meil külas, vahel koos oma poiss-sõbraga, kellega ta, nagu ma arvasin, kavatses abielluda. Kuid hiljem nad läksid lahku, ja õde hakkas üksinda külas käima.

Ma ei muretsenud, kui töölt koju tulles nägin, kuidas Liisa ja Martin köögis teed jõid. Mis seal siis on? Õde tuli külla, mind polnud kodus, ja ta ootas mind. Martin, kui viisakas inimene, pakkus talle teed. Kõik oli normaalne, midagi kahtlast ei olnud.

Nii see kõik kestis, kuni ma ühel päeval täiesti valel ajal koju tulin. Ja tabasin oma mehe ja õe kõige ebasobivamal hetkel. Isegi rumalat küsimust „Mis siin toimub?“ ei olnud vaja esitada – kõik oli selge.

Hiljem selgus, et nad olid juba aasta aega üksteist „armastanud“ igas mõttes, kohtunud minu selja taga, ja mina ei märganud midagi. Kuid kes oleks osanud arvata, et just kaks minu kõige lähedasemat inimest mulle sellise löögi annavad?

Järgnes lahutus ja kolimine üürikorterisse, sest ma ei tahtnud vanemate juurde tagasi minna. Ei õega ega eksabikaasaga ei tahtnud ma suhelda. Vanematelt kuulsin, et nad plaanivad abielluda ja juba elavad koos. Ma arvan, et nad sobivad – mõlemad on ühest puust.

Kõige rohkem häirib mind selles olukorras minu ema seisukoht. Muidugi ta justkui mõistis õe käitumise hukka: „Liisa, nii ei ole ilus.“ Kuid minu puhul nõuab ema, et ma taastaksin suhted õega.

Ema peamine argument on: „Aga te ei ole ju võõrad inimesed.“ Ja probleem ongi selles, et me ei ole võõrad. Kui tema asemel oleks olnud keegi teine, siis ei teeks see nii palju haiget. Mind peteti nii kaua, aga nüüd peaksin ma teesklema, et midagi pole juhtunud.

– See on ju armastus, südamele ei saa käsu peale panna, – üritas ema mind veenda.

Kui see on nii suur armastus, siis oleks võinud tulla ja öelda: „Nii ja naa, ma armastan su meest, armastus on vastastikune, mõtleme, mida teha.“ Oleks valus olnud ka sellisel juhul, aga ma oleksin aru saanud. Praegu aga tunnen, et mulle lihtsalt sülitati näkku.

Ma ei õigusta oma meest – ta käitus kui viimane lurjus. Aga keegi ei sunni mind temaga suhtlema. Ma lihtsalt kustutasin ta oma elust. Tema reetmine hävitas kõik tunded.

Kui ema ei sekkuks, oleks mul ka õega juba valust üle saadud. Kuid ema pidevalt tuletab mulle Liisat meelde. Hiljuti noomis mind, et ma ei õnnitlenud õde sünnipäeva puhul – see olevat vähemalt ebaviisakas. Jah, muidugi, ebaviisakas. Aga magada õe mehega on väga viisakas.

Ema ei saa ikka veel aru, et probleem ei ole mehes, kelle õde „üle lõi“. Kui mees poleks tahtnud, poleks teda keegi saanud „üle lüüa“. Probleem on selles, et õde rahuliku südamega esmalt magas minu mehega minu enda kodus ja siis istus mulle silma vaadates laua taga. See on tõeline reetmine. Ja seda ma ei kavatse andestada.