Mees keeldus andmast oma DNA-d tütre kooliprojekti jaoks. Ma tegin seda salaja — ja kutsusin politsei
Tütar jooksis koju kooli DNA-testid komplektiga — rõõmus, elevil. Geneetika ülesanne: võtta pereliikmetelt proovid ja saata laborisse. Tavaline lasteprojekt. Mees vaatas komplekti — ja keeldus. Järsult, ilma selgitusteta. Ütles midagi jälgimisest ja andmebaasidest. Samal ajal olid meil igas toas nutikõlarid ja kaamera eesuksel. Ma vaidlesin vastu. Ta katkestas vestluse. Tütrel oli sel ööl pisarad silmis.
Mina ei saanud tema reaktsiooni unustada. Paar päeva hiljem nägin tema kruusi köögilaual. Võtsin selle äärelt proovi. Sulgesin selle. Saatsin koos enda prooviga. Rääkisin endale: see pole jälgimine — see on emainstinkt. Tulemused tulid teisipäeval. Ema: klapp. Isa: 0% ühine DNA. Bioloogiline vanem: klapp 99,9% — teine inimene. Vaatasin ekraani ja unustasin hingata. Siis nägin nime. See oli mu mehe parim sõber.
Mu tütre ristiisa. Inimene, kellel olid meie maja võtmed. Kui mees koju tuli, olin juba tütre õe juurde saatnud ja pannud telefoni koos tulemustega lauale. Ta nägi ekraani — ja mõistis kohe kõike. Ütles, et ei suutnud mulle last anda. Et on proovinud palju kordi ja iga kord ebaõnnestunud. Et palus sõbralt abi. Et nad leppisid omavahel kokku — keegi ei saa kunagi teada. Küsisin, kas ta võltsis kliinikus minu allkirja. Ta vaatas maha. «Mul polnud valikut», — ütles ta lõpuks. «Valikud on alati olemas, — vastasin. — Sa lihtsalt ei tahtnud seda, mis nõuab ausust». Järgmisel hommikul sõitsin tema sõbra juurde. Ta teadis kõike algusest peale. Ütles, et tahtis aidata, et nad sõlmisid härrasmeheliku kokkuleppe, et arvas — see on kingitus meile. Tema naine seisis kõrval ja kuulas.
Siis ütles vaikselt: «Te mõlemad otsustasite, et me ei ole väärt tõde». Kutsusin politsei. See, mida mees tegi, polnud ainult reetmine — see oli meditsiiniline võltsimine ja minu nõusoleku võltsimine. Ülekuulamisel noogutas ta igale küsimusele. Sõbra naine istus minu kõrval, käed risti. Kui meie pilgud kohtusid, noogutas ta lühidalt — mitte andestus, lihtsalt solidaarsus. Palusin mehel samal õhtul ära minna.
Ta ei vaielnud vastu. Tütar küsis õhtul enne magamaminekut, kas ta jääb tema isaks. Vastasin ausalt: ta on see, kes ta üles kasvatas, see ei muutu, ja kõik muu otsustame koos. Ta noogutas — justkui see oleks mõistetav. Sõbra naine tuli hiljem meie juurde. Nad istusid tütrel koos põrandal ja värvisid numbrite järgi pilte. Tütar küsis: «Kas sa oled ikka veel minu tädi?» Ta ei mõelnud hetkekski: «Alati». Bioloogia võib selgitada alguse. Kuid ainult usaldus otsustab, mis edasi saab.
Kas sina räägiksid lapsele tõtt tema päritolu kohta — või vaikiksid tema rahu nimel?
