Mees, kaugveokijuht, varjas oma teist peret 20 aastat. Kuid üks telefonikõne purustas kogu minu elu…

Istusin köögilaua taga hommikukohviga, kui helises telefon tundmatult numbrilt. Kell oli 7:30 hommikul, olen 58-aastane ja pole veel pärast öist vahetust pagaritöökojas korralikult ärganud.
— Signora…? — kõlas naine itaalia aktsendiga. Kinnitasin ning naine lisas vaikselt: — Ma olen teie mehe naine. Ta on haiglas toidumürgistusega ja leidsin teie telefoninumbri tema asjade seast.

Tass libises käest ja purunes põrandal. Minu abikaasa, 60-aastane furgooniautojuht, kes on viimased kakskümmend aastat Euroopas ringi sõitnud, omas teist perekonda — Itaalias. Ma ei suutnud ettegi kujutada, et juhuslik kõne paljastab valed, mis hävitavad mu elu.

Meie abielu algas kolmkümmend aastat tagasi väikeses majas linnaservas. Ta oli nägus mees, kes armastas teed, ja mina — noor pagar — armusin tema lugudesse sõitudest ja vabadusest. Meil sündis kaks last, aias olid roosid ja meil oli oma harjumuspärane elu: tema naasmised, mootoriõli lõhn jopes, pereõhtusöögid linoleumiga kaetud laua taga.

Kuid viimased kakskümmend aastat muutus kõik. Ta käis üha sagedamini Itaalias, tuli tagasi väsinuna ja vaikivana. Rääkis “uutest tellimustest” ja “pikkadest teedest”. Olin hõivatud töö ja lastega ega kaevanud sügavamale. Mõttessegi ei tulnud, et nende reiside taga on teine elu.

Pärast seda kõnet varises maailm kokku. Naine selgitas, et ta sattus Sienas haiglasse raske toidumürgitusega pärast teel olles halvaks läinud toidu söömist. Ta leidis minu numbri tema asjade seast ja otsustas helistada, teadmata, kuidas tõde öelda.
Ta lisas, et nad on elanud koos juba kakskümmend aastat ühes külas Siena lähedal, neil on kolm last: 18-aastane tütar, 15-aastane poeg ja 12-aastane tütar. «Ma ei tahtnud teile haiget teha, kuid pidin seda ütlema», — sosistas ta. Istusin toolile ja vaatasin maha loksunud kohvi — nagu maha valatud elu.

Meie täiskasvanud lapsed olid šokis. «Kuidas see on võimalik, ema?» — küsis tütar, samal ajal kui poeg vaikis, rusikad risti. Uurisin tema asju kodus, et midagi avastada. Vanast spordikotist leidsin hulga fotosid: tema naise ja kolme lapsega Toscana küngaste taustal, tema lastevankriga, teda tüdruk õlul. Kuupäevad — kaheksateist, viisteist, kaksteist aastat tagasi. Iga pilt lõhestas mu südame. Kõrval — majaarved Itaalias eurodes ja lühike märkus tänusõnadega «meie vaikse elu eest». Ta elas topeltelu, ja mina olin pime.

Nädalate kaupa ei suutnud ma süüa ega magada. Mäletasin tema naeratust tagasi jõudes, jutte «kaunitest Itaalia linnadest», mis nüüd said teise tähenduse. Tundsin raevu ja häbi — kuidas ma ei märganud?

Lapsed julgustasid mind Itaaliasse sõitma ja kõike oma silmaga näha. Pärast pikka kõhklust istusin lennukisse. Sienas võttis mind vastu lühikest kasvu naine, hallide juustega ja kurbade silmadega. Sisenesime punastest tellistest majja, kaetud tema fotodega. Naine jutustas, kuidas nad kohtusid: tema veok oli kinni jäänud nende külla, ta aitas; süttis tunne, kuid ta naasis «koju». Aasta hiljem tuli ta taas tema juurde, lubades, et see on «ajutine». Jättis ta esimese lapsega ja hakkas regulaarselt tagasi tulema, luues teise perekonna.
«Ma ei teadnud teist kuni praeguseni», — tunnistas ta ja näitas haiglat, kus mees toibus.

Külastasin teda: kahvatu, tilguti all, ta vaatas mind häbi ja kergenduse seguga. Ma ei karjunud. Küsisin vaid: «Miks?» Ta sosistas: «Kartsin sind kaotada, kuid ei osanud valida».

Ma ei süüdistanud seda naist — temast sai samuti tema valede ohver. Pakkusin abi lastega tema taastumise ajaks — ta nõustus meiega suhtlema. Meie lapsed, kuigi šokeeritud, hakkasid suhtlema oma poolvenna ja -õdedega.

Ma pole enam endine: usaldus abikaasasse on kadunud, kuid mul on tekkinud uus sugulaste ring. Tõde tuli päevavalgele juhuslikult. See lõhkus mind — ja andis jõudu edasi elada, sõltumata tema otsustest.