Mees jättis oma pruudi altari ette. Viis aastat hiljem nägi ta teda pargis — ja ei suutnud oma silmi uskuda…

Päikesekiired libisesid üle väikese iidse kabeli värviliste vitraažide, muutes selle võlurite maailmaks valguse ja varjude vahel. Saal oli vaikne — külalised olid juba pinkidel istet võtnud, keegi kohendas kraenurkasi, keegi pühkis salaja liigutuspisaraid. Kõik oli valmis tseremoonia alguseks.

Altaril seisis Michael. Täiuslikult triigitud ülikond, värske soeng, kuid… tema silmis — hirm. Ta näris närviliselt oma pintsaku varrukat ja vaatas pidevalt ringi. Kui Laura uksest säravas valges kleidis ilmus, jäi tema hingamine toppama. Ta oli imeilus — elav, lootusest särav. Ja siis haaras paanika tema kõri.

Üks samm — ja ta kadus.

Michael tormas küljeukse poole nagu põgenik ja kadus, jättes ta üksi. Mitme šokeeritud külalise pilgu ees seisis Laura altaril nagu aegluubis. Valge kleit, värisevad huuled ja silmad, mis olid täis pisaraid. Keegi tõusis, keegi üritas midagi öelda, kuid sõnad jäid õhku kinni.

See polnud lihtsalt põgenemine — see oli igaveseks mällu talletatud valu.

Möödus viis aastat.

Laura kohta öeldi kõike: et ta kolis, sukeldus töösse ja muutus külmaks. Keegi ei teadnud, et tema elus juhtus hoopis midagi palju olulisemat — üheksa kuud pärast seda pulma, sai ta emaks… kolmikutele.

Isa ei olnud kõrval. Keegi ei teadnud, kes ta oli. Ja Laura ei selgitanud. Ta lihtsalt elas — mitte avalikkuse ette astudes, ilma liigsete sõnadeta, kasvatas lapsi ja ehitas oma elu uuesti üles. Tema joonistused lasteraamatute jaoks muutusid uskumatult populaarseks — sest igas reas, igas joonistuses tundus tõde. Tema muinasjuttudes oli alati keegi, kes maha jäeti… ja kes hiljem tugevamaks muutus.

Ja siis ühel päeval, soojal kevadpäeval, istus ta pargis pingil, jälgides, kuidas tema kolm last naeru saatel murul ringi jooksid, eksitades kõiki möödujaid — nad olid nagu teineteise koopiad. Laura naeratas. Tema süda oli täis.

Ja äkki… tema pilk haaras kinni kuju purskkaevu juures.

Michael.

Ta oli vanemaks jäänud. Nägu väsinud, silmad nagu tuhmunud. Ta seisis, uskumatuna, et see tõesti on tema. Seejärel nägi lapsi. Ja tema silmades vilksatas aimdus — tundis ära. Neid, teda, ennast.

Ta ei teadnud, mida teha. Kuid jalad kandsid teda ise edasi.

Üks poistest jooksis lõbusa naeruga tema juurde. Michael laskus kükitama, teadmata — kas tohib. Laura oli kõrval. Rahulik. Kindel. Selline, millisena ta teda ei tundnud.

— Laura… — tema hääl värises. — Ma… ma ei teadnud. Ma olen nii palju kordi tahtnud…

— Sa lahkusid, Michael. Minu elu kõige hirmsamal päeval. Isegi ei vaadanud tagasi, — tema hääl oli vaikne, kuid selles kõlas teras.

Ta langetas pilgu.

— Ma kartsin. Mulle tundus, et ma ei saa hakkama. Et see kõik — ei ole minu jaoks. Ma siis põgenesin. Ja sellest ajast saadik pole möödunud ühtegi päeva, et ma ei kahetseks.

— Ja nüüd nägid lapsi — ja otsustasid naasta? — tema sõnades polnud viha. Ainult väsimus. — Kas arvad, et lihtsalt võiks tõusta püsti ja astuda kellegi elu sisse?

— Need… kas nad… on minu omad? — küsis ta vaadates lapsi, kes muretult tema kõrval naersid.

— Nemad on minu omad, — vastas ta karmilt. — Sa teaksid, kui oleksid jääda.

Michael astus sammu lähemale.

— Ma ei taha minevikku tagasi võtta. Ma tahan lihtsalt vaadata, olla kohal… kasvõi natukene.

— Ja mina ei taha enam kaotada. Ma olen end nii paljudeks tükkideks kogunud, Michael… — tema hääles värisesid emotsioonid. — Ma olen selle elu üles ehitanud. Kivi kivi haaval. Ja see on püsinud koos — ilma sinuta.

Ta jäi vait. Seejärel võttis välja kirja — kortsulise, ammu kirjutatud.

— Ma kirjutasin sulle. Ei suutnud saata. Lihtsalt võta. Kui soovid — loe läbi.

Ta võttis selle. Aga ei lubanud.

Michael vaatas lapsi viimast korda. Siis — Laurat. Ja, rohkem sõnu lisamata, hakkas ta minema. Ta läks aeglaselt, nagu ei tahaks kaotada isegi seda hetke.

Üks poistest jooksis tema juurde:

— Ema, kas sa nutad?

Ta pühkis põske, naeratas.

— Ei, kullake. Lihtsalt tuul silmadesse. Läheme jäätist ostma?

Kolm häält vastasid: «Jaa!»

Ja ta läks edasi — vaatamata tagasi.

Laura teadis: minevikul pole enam tema üle võimu. Ta on sellest üle saanud. Ja nüüd, kui tema lapsed hoiavad teda käest — on ta tugevam kui kunagi varem.

Aga mida teie arvate — kas Michael vääris teist võimalust? Või on mõned teod andestamatud? Jagage oma arvamust kommentaarides.