Mees helistas ja ütles, et jääb tööle hiljaks… aga kui ta lõpuks hilisõhtul korterisse astus, reetsid tema värisevad käed ja fraas “meil on vaja rääkida”, et ta on minu eest aastaid midagi varjanud

Mees helistas õhtul ja ütles, et jääb tööle hiljaks. Ma ei olnud üllatunud, see juhtus tihti. Valmistasin õhtusöögi, panin seriaali mängima ja jäin teda ootama. Kella kümne paiku kuulsin, kuidas uks avanes. Piilusin koridori – ta seisis seal kahvatu ja langetatud pilguga. Ei vaadanud laua poole, ei puudutanud toitu. Istus maha ja ütles ainult: «Meil on vaja rääkida.» Ma märkasin, et ta käed värisesid.

Sel hetkel tundsin, kuidas kõik minus justkui külmus. Tavaliselt, kui ta selliseid sõnu ütles, oli jutt millestki igapäevasest – laenudest, tööst, vanematest. Kuid nüüd kõlas tema hääl hoopis teistmoodi. Kuivalt, justkui ta oleks end sundinud need sõnad välja ütlema. Panin tema ette taldriku, ta lükkas selle eest ära. Küsisin: «Mis on juhtunud?» Ta tõstis pilgu ja ütles: «Ma ei suuda enam.»

Ma ei saanud kohe aru, mida ta mõtles. Küsisin: «Mida sa täpselt mõtled?» Ta langetas pea ja sõnas: «Ma olen ammu tahtnud öelda. Mul on keegi teine. Anna andeks.»

Sel hetkel justkui kustus minu ümber heli. Ma nägin, kuidas tema huuled liikusid, kuulsin mingeid sõnu, kuid ei suutnud neid täielikult mõista. Minu silme ette kerkisid mälestused: kuidas ta hommikul kohvi joob, kuidas koos köögikappi valime, kuidas eelmisel suvel mere ääres käisime. Ja äkki tundus see kõik üks suur pettus.

Küsisin vaid üht: «Kui kaua?» Ta sai aru, mida ma mõtlen, ja vastas: «Rohkem kui aasta.»

Istusin toolile, käed põlvili toetatud, ja tundsin, kuidas mu sõrmed värisesid. Sees keerles mingi valus tunne, hingamine oli raske. Ma isegi ei nutnud – pisarad tulid hiljem. Sel hetkel ma lihtsalt vaatasin teda ega suutnud uskuda, et inimene, kellega ma olen nii palju aastaid elanud, räägib minuga nii.

Ta istus minu vastas, sama kahvatu, silmad kõrvale, ja kordas pidevalt: «Anna andeks. Ma ei tahtnud nii. Aga ma ei saa enam valetada.» Üritasin tema pilku püüda, kuid ta vältis minu silmi.

Ma tõusin, läksin kööki, keerasin vee kraanist jooksma ja lihtsalt seisin seal, kuulates vee voolamist. Tahtsin karjuda, nõusid puruks peksta, tuhandeid küsimusi esitada. Kuid ma teadsin – vastused toovad ainult rohkem valu.

Hiljem ta tõusis, korjas kokku koti, mille ta oli, nagu selgus, juba ette valmis pannud. Siis sain ma aru: otsus oli juba varem tehtud. Kõik need kõned «ma jään hiljaks», kõik need tühjad nädalavahetused, kui ta ütles, et on väsinud… see kõik oli vale.

Kui uks tema järel sulgus, lubasin endal esimest korda nutta. Istusin esikus põrandale ja nutsin nii, et naabrid võisid seda kuulda. Kõige kohutavam oli teadvustada, et mu elu sai just läbi ühel täiesti tavalisel õhtul, kui ma praadisin kotlette ja mõtlesin, millist filmi me koos vaatame.

Järgmisel hommikul ärkasin tühjas korteris. Tema asjad olid osaliselt kadunud. Avan kapi – seal, kus alati rippusid tema särgid, olid nüüd vaid mõned tühjad riidepuud. Istusin voodile ja sain aru, et nüüd on see uus reaalsus. Mitte film, mitte halb unenägu, vaid elu. Minu elu.

Mõned kuud on möödunud. Olen õppinud hommikul ärkama ilma ootamata, et ta helistaks. Ma õpin süüa tegema ainult endale ja mitte nutma, kui poes käsi ulatub tema lemmikjuustu poole. Kuid siiani ei suuda ma mõista – kuidas on võimalik petta nii vaikselt, nii argiselt, lihtsalt astudes õhtul koju ja öeldes: «Meil on vaja rääkida»?

Ma ei tea, mis on valusam – kas petmine ise või see, et kõik need aastad elas minu kõrval võõras inimene, keda ma pidasin kõige lähedasemaks.

Öelge, kas teie suudaksite sellist inimest andestada ja otsast pihta hakata, või on pärast selliseid sõnu juba võimatu midagi taastada?