Me ostsime oma unistuste kodu — aga nädala pärast juhtunu purustas kõik
Otsisime seda kodu peaaegu kaks aastat. Vaatasime läbi kümneid kuulutusi, sõitsime sadu kilomeetreid, vaidlesime, unistasime, joonistasime paberile, kus hakkab olema kamin, kus — tugitool, kus — aken aeda. Ja siis me leidsime selle — valge fassaadiga maja, vana puu hoovis, valgusküllased toad maast laeni akendega — tundsin kohe: see on see. Meie oma. Koht, kus meie pere kasvab. Kus on õhtusöökide lõhnad, paljajalu sammude heli puupõrandal ja vaikused õhtuti.
Kolimine oli mais. Ilm oli soe, kõik õitses. Jalutasime majas ringi justkui muuseumis. Imestades ja aukartusega. Iga detail tundus ime. Isegi kriuksuvad põrandalauad — kuidagi kodused.
Ja siis tuli see nädal. Ja kõik algas.
Alguses naabrid. Koputus uksele — pühapäeval, üheksast hommikul.
— Te teadsite, kuhu te kolisite? — küsis kuuekümnendates naine, end nimepidi tutvustamata.
Olin segaduses:
— Mida te sellega mõtlete?
Naine turtsatas:
— Sellel majal on halb kuulsus. Siin kolib iga paari aasta tagant keegi välja. Või jookseb lihtsalt minema.
Mul oli raske uskuda. Me olime kõike kontrollinud. Omanike ajalugu, dokumendid — kõik oli korras.
Järgmiseks — veeprobleemid. Kolmandal päeval purunes ootamatult toru. Vesi vannitoast ujutas üle osa koridorist. Pidime kõik süsteemid välja lülitama. Õhtul saabunud meister raputas pead:
— Kes teile selle müüs? Siin on süsteem 80ndatest, keegi pole seda puutunud. Kõik püsib ime varal.
Siis — lõhn. Alguses vaevumärgatav. Seejärel püsiv. Tuli keldrist. Kutsusime teenistuse kohale. Selgus, et vana ventilatsioonisüsteem oli kinni kaetud. Maja niiske õhk kogunes ja kui me poleks seda märganud — oleks võinud tekkida hallitus.
Ja lõpuks — kõige ebameeldivam. Nädala lõpus tuli kiri. Eelmise omaniku nimele. Avame selle, vaatamata saadetisele. Sees oli kohtumäärus. Võlg ja hoiatusega arestimise kohta. Hakkasime asja uurima. Selgus, et maja müügitehingutega oli midagi kummalist. Üks dokumentidest oli võltsitud. Pank külmutas registrisse kandmise, kuni kõik oleks selgeks tehtud.
Ja nüüd me istume oma «uues» kodus. Kastides on kõik meie varandus, mida olime kogunud. Ja õhus — hirm. Mitte mööbli pärast. Unistuste pärast.
Vaatan aknast välja. Seda sama puud. See seisab seal kindlalt, vana ja tugev, aimamatagi, et sellest on jälle saanud osa kellegi uuest algusest, mille, võib-olla, tuleb jälle maha jätta.
Mõnikord unistuste kodu — ei olegi kodu. Vaid illusioon. Ja valu, mis tekib purunemisest, ei tule mitte pragudest seintes, vaid pragudest usus. Usus, et midagi elus võiks olla lihtne — ja püsida kauem.
