Me lükkame kõige tähtsamad sõnad edasi, kuni elu näitab, et “hiljem” ei pruugigi tulla. Ma jõudsin veel kuulda ülestunnistust, mis pööras mu südame pahupidi, kuid liiga palju jäi ütlemata…

Ma arvasin kaua, et tähtsad sõnad võivad oodata. Tundus, et meil on ees veel palju päevi, mil keedame suppi, vaidleme soola üle, naerame televiisori ees ja lepime ära lihtsalt sellepärast, et oleme tülitsemisest väsinud. Mulle meeldis jonnakalt vaikida, justkui teeks vaikus mind tugevamaks. Siis aga helises öösel telefon, ja võõra arsti hääles polnud ühtki pehmet nooti. Ma sõitsin nii kiiresti, kui suutsin, ja tee tundus lõputu, nagu oleks linn äkitselt kahekordistunud. Vastuvõtuosakonnas oli ere ja külm, lõhnas k…

Ma istusin tema kõrvale ja võtsin ta käe. Kord harutasid need käed mu paeltesõlmi ja kudusid talveks salle, nüüd olid need jahedad ja liikumatud. Ma vaatasin õrnu siniseid sooni ja meenutasin, kuidas ta pigistas mu kätt kooli rivistusel, kuidas ta kohendas mu kraed enne eksamit, kuidas ta tegi ninanipsu, kui ma hakkasin tühjast tüli norima. Ma tahtsin talle korraga nii palju öelda, aga märkasin, et keel ei kuuletu ja nagu oleks keegi mu rinnusse kapi tõstnud. Ma ainult silitasin ta sõrmi ja sosistasin midagi mõttetu…

Arstid tulid ja läksid, küsisid ravimite, kaebuste, harjumuste kohta. Ma vastasin, aga peas keerles üksainus sõna: andeks. Andeks selle eest, et panin ukse kinni ja keerasin muusika valjemaks ainult selleks, et mitte kuulda ta hoolivaid märkusi. Andeks selle eest, et pidasin ta ärevust nõrkuseks ja ta järjekindlust norimiseks. Andeks selle eest, et sõitsin pühadeks ära, leiutasin endale tegemisi, kuigi oleks tulnud lihtsalt kõrval istuda. Ma tundsin, kuidas seest tõuseb kuum häbilaine, ja see oli tugevam kui hirm.

Kui palat tühjaks jäi, kummardusin ta näo kohale ja hakkasin jutustama kõike, mida polnud jõudnud. Sellest päevast, mil küpsetasin esimest korda tema pirukat ja kõrvetasin põhja, kuid sõin selle ikkagi puruni, sest mälestuse maitse osutus suhkrust tähtsamaks. Väikesest sedelist minu nimega, mille leidsin ta mantlitaskust ja mille pärast puhkesin äkki trammis nutma. Sellest, kuidas kartsin temasse sarnaneda ja kuidas tabasin end salaja tema kommetelt: pöörata padi jahedale poolele, hoida kodus tangude varu, öelda «pane end soo…

Ta avas silmad nii tasa, justkui kardaks mind pelutada. Ma nägin selles pilgus sama taevast, mida tundsin lapsepõlvest, ja see oli korraga valus ja rõõmus. Huuled vaevu liikusid, hääl oli peaaegu sosin läbi vatise lume: «Anna andeks… et olin range. Ma olen sind alati armastanud.» Ma sain aru, et just neist sõnadest oli mul puudus kõik mu täiskasvanuaastad. Ma vajusin ta käe juurde, tundsin tuttavat kreemi ja pesupulbri lõhna ja, nuuksatustesse takerdudes, vastasin: «Emme, anna andeks ka sina. Teravate sõnade, vaikimise ja hiliste kõn…

Öö venis nagu pikk niit, iga aparaadi piiks oli sõlm, mida ei tohtinud läbi rebida. Koidu eel jäi vaikseks. Vaikus muutus, läks pehmeks nagu vana sall. Arstid tegid kõik, mis vaja, ja mina vaatasin ta nägu ning nägin fotol olnud tüdrukut — jonnakat, tugevat ja väikest. Ma arvasin, et surm — on tühjus, kuid sel hetkel oli see täis tähendust: justkui oleks keegi pannud hoolikalt karpi kõik meie tülid ja asetanud peale sedeli «armastan».

Siis tulid kõned, dokumendid, köögijutud, kus inimesed rääkisid liiga valjusti, justkui kardaksid kuulda omaenese kurbust. Ma tegin kõik nii, nagu peab, ja kandsin enda sees üht lühikest «jõudsin». Kodus avasin kapi ja leidsin tema kampsuni, selle sama, mida me kuidagi ei raatsinud ära visata. Ma surusin selle vastu nägu, istusin põrandale ja istusin pimedani. Ja ma sain aru: ma ei ole üksi. Mu kätes on — lõng tema kannatlikkusest, niidid tema jonni, mustrid tema armastusest. Need ei katke.

Sellest ajast alates räägin sagedamini valjusti. Kirjutan esimesena, isegi kui olen solvunud. Kallistan kauem, kui harjunud olen, ega tõmba käsi ära, kui kuulen kellegi nuukseid. Ma õpin mitte raiskama päevi vaikusele, mitte koguma külma rinnus ega häbenema sõna «armastan». Mõnikord ei tule välja, harjumused kisuvad tagasi, kuid mul on mälestus ööst, mil õigel ajal öeldud kolm lühikest lauset osutusid tugevamaks kui kõik, mida me valesti tegime.

Ma tean, et minevikku ei saa tagasi tuua, kuid saab hoida kadumast seda, mida on veel võimalik päästa. Saab helistada praegu. Saab tulla ilma põhjuseta. Armastus — on töö ilma graafiku ja preemiateta, millega hakatakse pihta kohe, kui saadakse aru, et on juba hilja. Ma ei ole parem, ma olen lihtsalt ausam. Ja kui mult küsitakse, mida ma kardan, ütlen: ma kardan sõna «hiljem». Sest kord nägin, mis on see «hiljem» …

Ma pöördun teie kõigi poole, mu kallid lugejad: jõudke öelda neile, keda armastate, kõik, mida tahtsite, ja ärge jätke neid sõnu ootama sobivat hetke!