Me lapsendasime 4-aastase tüdruku — kuu aja pärast tuli ta minu juurde ja ütles: „Emme, ära usalda issit“

Anna tuli meie ellu nagu kauaoodatud päikesekiir pärast pikka talve. Tema lapsendamine oli nagu uue peatüki avamine raamatus, kuhu kirjutasime armastusest ja hoolest tulvil pere lugu.

Koos oma mehega Markusega valmistusime selleks suureks sammuks: valisime hoolikalt mänguasju, kaunistasime tema tuba ja mõtlesime, kuidas muuta tema elu rõõmsaks. Kuid esimesed päevad ei olnud sugugi nii lihtsad, nagu olime ette kujutanud.

Anna oli arglik tüdruk suurte siniste silmadega, mis kandsid endas tervet ookeanitäit tundeid. Ta klammerdus minu külge nagu päästerõnga külge keset tormi.

Markus üritas võita tema usaldust: luges talle raamatuid, pakkus võimalust koos joonistada. Kuid iga tema samm Annale lähemale kohtas ettevaatlikkust, justkui oleks tema ees võõras inimene.

„Ta on nagu väike kassipoeg, kes pole veel kindel, kas inimest võib usaldada,“ ütles Markus ühel õhtul väsinult käsi langetades. Ma naeratasin vaid: „Anna talle aega. Ta harjub.“

Ühel õhtul, kui ma teda magama panin, tuli Anna äkitselt minu juurde, kallistas mind ja sosistas:
— Emme, ära usalda issit.

Tema sõnad olid nagu välk selgest taevast. Ma jäin tardunult seisma, teadmata, mida vastata.

— Miks sa nii arvad, kallis? — küsisin õrnalt.

Anna vaatas mulle oma suurte, hirmust täidetud silmadega otsa, kuid ei vastanud midagi. Ta ainult kallistas mind veel tugevamalt, justkui kartes, et ma kaon.

Need sõnad ei andnud mulle rahu. Järgnevatel päevadel hakkasin Markust tähelepanelikumalt jälgima. Ta jätkas proovimist Annaga lähedust luua, kuid tüdruk hoidis temast eemale, justkui tajuks mingit ohtu. Siis aga juhtus midagi, mis mind täiesti endast välja viis.

Hilisõhtul kuulsin, kuidas Markus telefoniga rääkis.

— Ta märkab palju rohkem, kui ma arvasin, — ütles ta summutatud häälel. — Ma ei taha, et Liis sellest teada saaks. Veel mitte.

Mu süda seiskus. Mida see tähendab? Millest ta räägib?

Ma ei suutnud end talitseda ja otsustasin samal ööl temaga rääkida.

— Markus, ma pean teadma, mis toimub, — ütlesin, kui ta magamistuppa tuli. — Mida sa minu eest varjad?

Ta vaatas mulle otsa, hõõrus segaduses oma nägu ja ohkas raskelt.

— Olgu, — vastas ta pärast pausi. — Ma tahtsin Annale sünnipäevaks üllatust teha. Plaanisin talle pidu õhupallide, tordi ja kingitustega. Tahtsin, et ta tunneks, kui väga me teda armastame.

Tema sõnad kõlasid nii siiralt, et tundsin, kuidas raskus mu õlult kaob. Kõik minu kahtlused ja ärevus osutusid vaid varjudeks.
— Tõesti? — küsisin, läbi pisarate naeratades. — Sa ehmatasid mind nii väga!

Järgmisel päeval rääkisin Annale ettevaatlikult isa plaanitud üllatusest.

— Tead, issi ei taha sulle midagi halba. Ta tahtis lihtsalt teha sulle imelise peo.

Anna kuulas mind kahtlustavalt, kuid mõtles siis järele. Hiljem õhtul läks ta Markuse juurde, istus tema kõrvale ja küsis vaikselt:

— Kas sa tõesti tahtsid mulle pidu teha?

Markus naeratas ja noogutas:

— Jah, päikesekiir. Ma tahtsin, et sa oleksid õnnelik.

See hetk tähistas muutuste algust. Nende suhtlemine muutus soojemaks ja usaldamatus sulas järk-järgult nagu esimene lumi kevadpäikese käes. Meie, nagu aednikud, hakkasime hoolikalt kasvatama seda uut sidet, ümbritsedes seda armastuse ja hoolivusega. Anna hakkas sagedamini naeratama, tema silmad särasid rõõmust.

Nüüd mõtlen, kui tähtis oli tol hetkel kuulata tema sõnu, mõista tema hirme ja mitte neid peljata. Me kirjutasime koos oma pere lugu, lehekülg lehekülje haaval, luues kodu, kus igaüks tunneb end turvaliselt.