Me kolisime korterisse, kus keegi polnud elanud 6 aastat, ja kolmandal õhtul kuulsin ma kummalisi samme tühjast toast, mida me polnud veel jõudnud sisustada…

Me kolisime korterisse, kus keegi polnud elanud pikka aega, ja kolmandal õhtul kuulsin ma vaikseid, ettevaatlikke samme toast, kuhu polnud jõutud veel paigutada ei mööblit ega kaste. Ma tardusin, kui täiesti tühjast kuupaistes toas kostis peenikest lapse naeru ja sellele järgnes raske, vaevatud täiskasvanu ohke. Mu mees oli öötööl, mina olin kodus üksi ja välisuks oli suletud kolme keermega. Värisevate kätega avasin selle sama toa ukse ja nägin nurgas väikest helendavat täppi, mis kiiresti muutus siluetiks…

See korter tuli meile peaaegu tasuta. Endiste omanike sugulased kiirustasid pärandist vabanemisega niivõrd, et keeldusid isegi kauplemast. Naabrid ei vaadanud kohtudes mulle otsa ja naabrinaine, vanaema, tegi mind võtmetega nähes ristimärke. Tookord imestasin ma vaid nende käitumise üle. Korter oli avar, kõrgete lagedega, kuid kuidagi külm. Isegi kui me panime kütte täisvõimsusele, püsis õhus kummaline, niiske lõhn.

Esimesed kaks ööd möödusid rahulikult, kui mitte arvestada, et mul pidevalt tundus, nagu keegi vaataks mulle kuklasse, kui nõusid pesin. Kuid kolmandal õhtul algas midagi, mis muutis mu elu igaveseks. Pärast neid kummalisi samme ja naeru jooksin ma tühja tuppa, aga seal polnud kedagi. Ainult tolmusel põrandal, mida ma polnud veel jõudnud pesta, paistsid selgelt paljaste lastejalgade jäljed. Need viisid aknast seina poole ja kadusid otse vanade tapeetide juurde, mis olid juba niiskusest lahti tulema hakanud.

Süda tagus kõris. Läksin seina juurde ja tõmbasin vanade tapeetide servast. Kõrbenud paberi kihi alt tuli välja seina müüritud nišš, milles oli hoolikalt paelaga kinni seotud kirjade virn ja pisike laste king. Ma ei suutnud end tagasi hoida ja avasin esimese ümbriku. Tempel oli kuus aastat vana. Kirjutas naine, kes oli siin elanud enne meid. Ta pöördus kellegi poole, keda nimetas oma “kaotatud rõõmuks”. Kirjades ei olnud tilkagi hullumeelsust, vaid ainult lõputu, hinge põletav igatsus ema poolt, kellelt kõige kallim oli ära võetud.

Lugesin kogu öö paljal põrandal istudes. Tekstidest selgus, et kuus aastat tagasi juhtus selles korteris tragöödia, mis hoolikalt maha vaikiti. Naine kirjutas, et tema laps “viidi pimedusse” otse sellest toast ja ta oli valmis kõigeks, et teda tagasi saada. Viimane kiri katkes poole lause pealt ja paberile jäid pruunid tilgad. Mida rohkem ma lugesin, seda selgemini kuulsin ma selja taga sahinaid. Mulle tundus, et korteri seinad imavad mu emotsioone, muutudes kleepuvaks ja raskeks.

Hommikul suundusin naabrinaise vanaema juurde. Teetassi taga rääkis ta lõpuks tõtt. Endine perenaine kaotas oma poja kummalistel asjaoludel – poiss kadus lihtsalt lukustatud korterist. Teda otsiti kuude kaupa, kuid ei leitud jälgi ega tunnistajaid. Ema läks leinast hulluks, korrutas, et ta “läks seinte sisse”, ja mõne kuu pärast leiti naine samast tühjast toast surnuna. Ametlikult oli see südameatakk, aga naabrid sosistasid, et korter lihtsalt imes ta tühjaks.

Nüüd ei suuda ma magada. Igal ööl kuulen, kuidas tühjas toas keegi jookseb, kuidas põrandalaua all kriuksub nähtamatute jalgade raskuse all. Aga kõige hirmsam juhtus täna. Läksin peeglisse esikusse ja nägin, et minu selja taga seisis see sama naine kirjadest. Ta ei paistnud kuri olevat, pigem triumfeeriv. Ta pani käe mu õlale ja ma tundsin mitte külma, vaid kummalist, hirmutavat soojust. Tema silmis kajastus üks: “Aitäh, et tulid, nüüd ma võin minna, aga sina jääd tema eest hoolitsema”.

Ma tahan sellest korterist põgeneda, kõigest loobuda, aga mingi tundmatu jõud hoiab mind tagasi. Kui ma lähen lävele, nõrgenevad jalad, ja peas hakkab kostuma sama lapse naer. Ma tunnen, et muutun selle koha osaks, nagu täituksid mu mõtted võõraste mälestustega. Mu mees ei märka midagi, ta ütleb, et ma olen lihtsalt kolimisest ülekoormatud. Kuid ma tean: me pole selles korteris üksi. Me oleme siin ainult ajutised külalised teise inimese, ajas tardunud leinas.

Ma vaatan oma käsi ja näen, et sõrmedele on ilmunud tolmu jälgi, kuigi ma just pesin neid. Tühjas toas kostis taas väikeste jalgade sagin ja seekord ma ei kartnudki. Leidsin end mõttelt, et tahan minna sinna ja mängida selle kellegagi, kes seal peitub. Korter ei tundu enam külmana, see tundub… elusana. Ja see hirmutab mind rohkem kui miski muu maailmas.

Aga kas te usute, et seinad võivad tragöödia mälestust hoida, ja kuidas oleksite teie käitunud – kas jookseksite peatumata või prooviksite saladust lahendada, riskides oma hingega?