Me elasime koos 34 aastat. Ma arvasin alati, et miski ei suuda meid lahutada: kõik, mida me koos ehitasime, purunes ühe nädalaga

Me olime abikaasaga koos 34 aastat. Mina olen 60, tema 66. Meie abielu tundus tugev, ja ma arvasin, et miski ei suuda meid lahku viia. Kuid nüüd oleme lahutuse lävel. Kõik algas sel talvel.

Nagu alati jõulude ajal, jätsid meie lapsed meile koera hoida ja sõitsid ise sõprade juurde puhkama. Sel ajal ütles mu mees äkitselt, et tahab sõita oma lapsepõlve linna – külastada vanu sõpru ja kohti, mis talle kunagi tähtsad olid. See reis muutis kõike.

Ta naasis nädala pärast ja ma tundsin kohe, et midagi on juhtunud. Mõne päeva pärast tunnistas ta, et tahab lahutust. Selgus, et reisi ajal kohtus ta naisega, kellega tal nooruses suhe oli. Naine leidis ta sotsiaalmeedia kaudu ja kutsus kohtuma.

See naine elas samas linnas, kuhu ta sõitis. Nad veetsid koos mitu päeva ja mees oli lummatud. Ta ütles, et tunneb end temaga kergelt ja et naine mõistab teda nagu keegi teine. Tema sõnul on naine palju muutunud: nüüd õpetab ta joogat, korraldab tervisliku eluviisi seminare ja pakub rahulikku ja harmoonilist elu.

Naine veenis teda, et kui ta jätab oma praeguse elu seljataha, saavad nad koos luua ideaalse maailma. Ta lubas talle õnne ja sisemist rahu, millest mees tunnistas, et tal meie abielus puudus. See avaldus oli minu jaoks tõeline šokk.

Kui püüdsin temaga rääkida, meenutada meie ühist minevikku ja peret, ütles ta kindlalt, et tunneb end meie elus lõksus olevat. Ta on veendunud, et vajab muutusi, et end tõeliselt elusana tunda.

Ma olin täiesti murtud. Kõik, mida me koos aastate jooksul ehitasime, purunes ootamatu impulsi tõttu. Mul on raske tema otsusega leppida, kuid nüüd seisab minu ees teine ülesanne – õppida uuesti elama. Ma tunnen valu, pettumust ja kurbust, kuid saan aru, et pean leidma jõudu uueks teeks. Ma usun, et suudan leida oma õnne, isegi kui see saab olema hoopis teistsugune.