«Me ei vali loomi, vaid nemad valivad meid» – ühe imelise õhtu lugu

Marta elas rahulikku ja tasakaalukat elu väikeses hubases majas linna ääres. Tema kõige truum sõber oli Jake — tark ja truu koer, kes oli segu lambakoerast ja krantsist. Nad olid alati koos: jalutasid pargis, mängisid lagendikul, vaatasid päikeseloojangut järve ääres. Marta ei suutnud oma elu ilma Jaketa ette kujutada ja ka tema ei kujutanud ilma Marata.

Aga ühel päeval muutus nende harjumuspärane elu.

Sel õhtul läksid Marta ja Jake, nagu alati, jalutama mööda lemmikteed piki parki. Kerge vihm oli just lõppenud, õhk oli värske ja lompidel peegeldus laternate tuhm valgus.

Äkitselt peatus Jake, tõstes oma kõrvad tähelepanelikult. Tema nina hakkas värisema, ja ta astus paar sammu põõsaste poole, kiunudes vaikselt.

— Mis seal on, poiss? — küsis Marta ettevaatlikult lähemale minnes.

Põõsastest kostis vaevu kuuldavat kitikriitvat näugumist.

Marta kummardus ja nägi taskulambi valguses väikest karvakera, kes värises külmast. See oli pisike kassipoeg, täiesti märg ja määrdunud, ning tema karv kleepus keha külge. Ta nägi välja nii hirmunud ja külmunud, et Marta süda tõmbus valusalt kokku.

— Oh, väikemees… — sosistas ta, ulatades käe.

Kassipoeg tõmbus alguses tagasi, aga tal polnud jõudu põgeneda. Ta vaatas teda vaid kaeblikult suurte silmadega.

Aga kõige imelisem juhtus edasi.

Jake läks aeglaselt põõsa juurde, heitis sinna pikali ja puudutas ettevaatlikult oma ninaga pisikest olevust. Kassipoeg ei kartnud — vastupidi, surus ennast tema vastu, ja hetkeks lakkas tema värisemine.

— Hea poiss, — naeratas Marta, — noh, Jake, tundub, et meil on uus sõber.

Ta keeras kassipoja oma salli sisse ja kandis ta koju. Kogu õhtu soojendas Marta väikest, toitis teda sooja piimaga ja pühkis õrnalt tema karva.

Jake ei lahkunud nende kõrvalt hetkekski. Ta jälgis tähelepanelikult, kuidas väike karvakera nende silme all taas ellu ärkab. Ja kui kassipoeg lõpuks kerra keeratuna magama jäi, pani koer ettevaatlikult oma käpa tema kõrvale, justkui kaitstes teda.

— Me hakkame sind kutsuma Lambi, — sosistas Marta, — sest sa oled nüüd meie väike valguskiir.

Sellest ajast on möödunud mitu kuud. Lambi on tugevnenud, kasvanud ja temast on saanud virk ja mänguhimuline kass. Ta jooksis igal pool Jake järele, ronis tema selga ja surus ennast lõbusalt tema vastu, kui nad magasid.

Ja Jake, ehkki püüdis näidata, et kassipoeg teda ei huvita, oli tegelikult muutunud tema tõeliseks vanemaks vennaks. Ta talus kõiki Lambi vigureid, mängis temaga ja isegi lubas tal oma kausist toidupalakesi varastada.

Marta vaatas neid ja naeratas.

Ta ei plaaninud enam ühte lemmiklooma võtta. Aga vahel toob elu ise meie koju need, kes saavad perekonna osaks.

Ja nüüd oli nende perekond täielik. ❤️