Me ei rääkinud õega kolm aastat. Ja siis kuulsin lauset, mis murdis mu südame

Mina olen Liis. Minu õde – Kärt. Juba lapsena olime eri mastist: mina planeerisin, tema läks tunde järgi. Mina tegin nimekirju, tema joonistas nende servadesse. Ema ütles, et mina olen “meie rahu”, Kärt – “meie torm”. Siis ma ei mõistnud, kui valus võib olla vaikus.

Kõik hakkas lagunema pärast vanaema matuseid. Õhtul koju jõudes ütles Kärt: “Mul on vaja üksi olla,” pani seljakoti selga ja kadus mere äärde. Nädal aega polnud ei kõnet ega sõnumit. Kui ta tagasi tuli, oli ta kahvatu ja silmad punased. “Ära küsi,” ütles ta. Mina lukustasin vihast meie kapi – lapsik kättemaks, aga tundus, et vähemalt midagi on mul kontrolli all.

Aastad veeresid. Kärt jäi harva ööseks koju, töötas baaris, kus ööd on liiga valjud ja naer liiga kerge. Hommikuti korjasin köögist puru ja lõhnu ning vaikisin. Vahel vahetasime paar lauset, enamasti mitte.

Päriselt lõi sisse siis, kui ema märkas, et tema karbist on kadunud pidulikud kõrvarõngad ja sõrmus. Hiljem selgus: ehted olid jõudnud pandimajja. Kärt tunnistas: “Võtan tagasi, kui raha saan.” Ema istus toolil ja hoidis seljatoest kinni, isa seisis rõdul, et käed maha rahuneksid. Mina ütlesin: “Sa läksid üle piiri.” Kärt lõi ukse kinni. Sellest päevast vaikisin. Ei “tere”, ei “palju õnne”. Tühjad aastad.

Ema proovis meid kokku lükata: “Tüdrukud, te olete üks veri.” Mina kordasin külmalt, et piirid on vajalikud. Isa veetis üha rohkem aega garaažis – polte ja mutreid oli lihtsam taluda kui meie sõnu. Poole aasta pärast hakkas emal süda jukerdama. Arst ütles: “Vähem närve.” Istusin kodus koridoris, seinal rippus meie kolmekesi pilt rannast. Mõtlesin, mida “vähem närve” tähendab, kui iga päev on nagu matiks surutud torge.

Ühel õhtul istus ema minu kõrvale: “Liis, sa oskad hoida. Aga vahel tuleb lahti lasta.” Vaatasin aknast välja – kardin liikus tuulest. Sees oli samamoodi: puhus, ja ma teesklesin, et ei tunne.

Kärti nägin vahel linnas – bussipeatuses, ülekäigurajal, ükskord isegi pagaripoes. Me esinesime kiirustajaid. Sel õhtul, kui ema taas haiglasse sattus, istusin ta voodi kõrval, hoidsin käest kinni, kuulasin aparaatide piikse ja ütlesin endale: kas jään siia igaveseks või proovin kanda midagi muud peale solvangu.

Kirjutasin: “Kas räägime?” Vastus tuli kiiresti: “Homme, Pirita jõe ääres.”
Kohtusime. Tuuline oli, lehed keerlesid ringi. Seisime ja vaikisime liiga kaua. Kärt alustas: “Ma ei oska sinu juurde tagasi tulla.” Mina ütlesin: “Ma ei oska sind uskuda.” Meie vahel oli vesi ja paar lauset.

Ta võttis taskust kortsus tšeki – samast pandimajast. “Pole veel välja ostnud. Aga töötan. Proovin.” Ma ütlesin: “Me ei räägi metallist.” Ta noogutas: “Tean.” Siis ütles üheainsa “vabandust” – mitte ilusa, vaid sellise, mis jääb kurku kinni. Seisin ja ootasin, millal viha veidi lõtvub. Ei lõdvenenud. Aga sirutasin käe. Mitte selleks, et kõik andestada, vaid selleks, et me mõlemad ei upuks.

Praegu on kõik õrn. Me suhtleme ettevaatlikult: ilma suurte lubadusteta, ilma “igaveseta”. Vahel ärritun jälle, vahel naerame tühiasjade üle. Ema kogub vähehaaval jõudu ja rõõmustab iga meie vahetatud sõna üle nagu põuaaegse veetilga üle. Isa parandab vana jalgratast – kellelgi on vaja koos turule sõita.

Ma ei tea, kas me jõuame kunagi tagasi sinna, mis oli. Võib-olla pole vajagi. Võib-olla sünnivad “uued õed” mitte lapsepõlves, vaid siis, kui täiskasvanud otsustavad vaikuse asemel midagi ehitada. Mõnikord ärkan öösel ja kuulan, kas kodu hingab rahulikumalt. Harva. Aga on.

Ma ei kirjuta imedest. Ei kirjuta, et kõik sai korda. Lihtsalt ühel päeval lõpetasin tõendite kogumise, et olen õigem, ja küsisin endalt: kas tasub hoida seina, kui teisel pool on sinu inimene?

Aga teie? Kui lähedane ületas piiri ja jättis armi, kas prooviksite silla peale astuda, isegi kui esimesed lauad nagisevad?