Me ehitasime maja ämma krundile… isegi ette kujutamata, milleks see meile tulevikus osutub…

Selliseid rumalaid nagu mina ja mu mees annab otsida. Vanemate õnge me jäime. Kuid ega midagi…

Aasta pärast pulmi teatas mu mehe ema ühel peresündmusel pidulikult, et annab meile krundi.

— Tehke sellega, mida soovite. Kas ehitage maja või istutage kartulit. Krunt on teie. 

Selle krundi ostis palju aastaid tagasi mu mehe pere. Isa unistas elada oma majas. Ostis linna taha maad ja peaaegu hakkas ehitama, kui ootamatult infarkt viis ta.

Ämm ei hakanud surnud abikaasa unistusi teoks tegema. Krunt seisis tühjana. Kogu pere käis harva ja kogu aeg laiutas käsi, et pole käsi, kes maja ehitamisega tegeleks.

Ja nii saimegi mu mehega krundi omanikeks. Tõde on aga see, et ainult formaalselt. Minu mees otsustas, et omandiõiguse ametlikuks muutmise juriidilist mõtet pole.

Ämm nõustus ja lisas, et kui ma suren, siis on kõik teie päralt. Aga seniks võite teha kõike, mu kallid lapsed. 

Mul vilksatas mõte, et oleks parem meie maanihked ikkagi kirjalikult kinnitada, never know, mis võib juhtuda.

Aga mees vastas nördimusega, et see kõik on rumalus. Ta usub oma ema ja pole mingit põhjust meid petta. Noh, ma leppisin sellega.

Nädalavahetusel käisime mehega ja hindasime oma valdusi. Mõtlesime, kui palju läheb maksma maja ehitus ja kuidas seda kiiresti ja suhteliselt odavalt teha.

Koht on imeline. Läheduses on järv, mets ja külas on olemas ka poed ja isegi apteek. Tee linna on suurepärane. Oli kahtlusi seoses talvetormidega, aga kohalikud ütlesid, et nende ajal läheb tehnika välja ja probleeme pole.

Sellest on möödunud viis aastat. Ei hakka pikalt kirjutama kõigist detailidest ja kurbtama, kui kaua maja ehitus kestis. Kes kunagi on seotud mingi hoone ehitamisega oma maale, teavad, et võib juhtuda kõike.

Tuttav ehitusmeeskond võib minna plaanivälistesse puhkustesse. Ehitustarvikute kohaletoimetamine kauplustest viibib vahel mitu päeva. Ning parima linnaarhitekti projektil võivad olla olulised puudused.

Aga me saime hakkama. Me ehitasime oma 120 ruutmeetri suuruse maja. Kenasti kahekorruseline majake sulandus täpselt ümbritsevasse ruumi. Sees on elutuba köögiga, kaks magamistuba, kaks tualetti, majapidamisruum ja soe garaaž. 

Ei hakka ütlema, kui palju kordi üle ehituse me olime lahutuse äärel. Kui palju kordi me mitte ainult ei tülitsenud,  aga peaaegu lahutasime. Kui palju kordi me olime meeleheitel ja arvasime, et me ei suuda midagi valmis saada.

Sõbrad ütlesid, et ilma kogemuseta on maja ehitamine väga keeruline. Isegi ämm kippus pead raputama, kui vahel külla tuli – majal.

— Siin jätkub tegemisi veel teie lastelastele, — jagas oma kahtlusi mu mehe ema. 

Kuid kõik laabus. Ja seesama ämm, kes tuli külla varsti pärast ehituse lõppu, ahhetas imetlusega ja plaksutas käsi.

— Millised te olete toredad, lapsed. Mul on teie üle nii hea meel. Kas plaanite sauna ehitada? Kindlasti tuleb. Plaanin talvel külla tulla, et oma nahka saunas hooldada.

Kokkuvõttes oli kõik lihtsalt imeline. Kuni poole aasta eest ei öelnud mu ämm oma sünnipäeval saatusekaalulist fraasi.

— No poeg mu kallis. Oled elanud meie krundil, on aeg ruumi teha oma õele. Viktoria läheb pool aastat pärast abielu. Noortel pole elukohta. Kasutasite maad, on tema kord.

Toas tekkis vaikus. Mulle tuli silma ees üllatuses rahutuks. Ma vaatasin oma meest ja olin isegi ehmunud. Mõtlesin, et teda tabas infarkt.

— Mida sa sellega mõtled, ema? — ütles mu mees vaevaga.

Ämm seletas rahulikult, mida ta mõtleb. Me lahkume krundilt ja majast. Meie asemel elab samas krundis ehk meie majas, Viktoria, mu mehe noorem õde. 

— Poeg, mis siin arusaamatut. Viktorial on vaja kusagil elada? Nad on noor pere, ma tahan aidata. 

Mees küsis emalt, kuhu siis meie pere peaks minema. Ämm vastas muretult, et ta pole seda mõelnud, aga meie oleme toredad ja leiame midagi välja.

— Te olete juba täiskasvanud ja tugevad. Aga Viktoria just alustab oma täiskasvanud elu. Tema jaoks on see eriti tähtis periood elus.

Pärast neid sõnu seisis mu mees vaikselt üles ja lahkus toast. Ma temaga. Külalised vaatasid meid segaduses pilkudes. Kodus mees vandus ja lubas katkestada sidemed perekonnaga.

Kuid hommikul ütles mulle vaikselt, et ema võib-olla on õigus. Sest maa kuulub ju talle. Aga meie maja saab olema suurepärane kingitus õele pulmadeks.

— Ja me ehitame veel teisele maja, kogemus on, — embas mind mees. Ma lükkasin vihasena ta käed maha.

Ja ütlesin päris teravalt, et mulle pole mingit õde midagi anda. Juriidiliselt pole maa küll meie, aga maja on meie. 

Kavatsen seda kohtus tõestada ja lastagu kogu nende pere mind rünnata. Ei huvita. Peamine on õiglus.

Kõik palun nõu. Mida teeksite minu asemel antud olukorras?