Me adopteerisime kolmeaastase poisi ja kui mu abikaasa teda esimest korda vannitas, hüüdis ta: „Me peame ta tagasi viima!“

Mina ja Olav unistasime alati suurest perest. Kuid pärast kümmet aastat abielu sai selgeks, et meil ei ole võimalik lapsi saada. See mõte oli meile mõlemale raske, kuid just siis otsustasime, et meie armastus võib anda kodu kellelegi, kes oma perest ilma on jäänud. Nii jõudsime lapsendamise mõtteni.

Protsess polnud lihtne. Lapsendamise nõuded olid ranged, kuid meie stabiilne sissetulek, kodu rahulikus äärelinnas ja siiras soov pakkuda lapsele armastust veensid komisjoni meie valmisolekus. Pärast kaht aastat ootamist ja arvukaid psühholoogidega kohtumisi saabus meie ellu väike poiss nimega Markus. Ta oli vaid kolmeaastane ja alles õppis rääkima.

Kui ma Markust esimest korda nägin, sulas mu süda. Tema suured sinised silmad vaatasid mind umbusklikult, kuid neis oli ka lootust. Meie esimene kohtumine toimus kohanemiskeskuses. Ta hoidis minu käest ettevaatlikult kinni, samal ajal kui Olav mängis temaga autodega. Ma arvasin, et miski ei suuda seda hetke varjutada. Kuid juba siis märkasin, kuidas mu abikaasa oli kuidagi pinges. Arvasin, et see on lihtsalt närvilisus.

Kui Markus lõpuks meie koju tuli, möödusid esimesed päevad rahulikult. Ta oli vaikne poiss, kes oli harjunud kuulekalt käituma, kuid mõnikord muutus tema pilk kuidagi… tühjaks. Me üritasime teda ümbritseda soojusega, näitasime talle mänguasju, lugesime raamatuid ja valmistasime tema lemmiktoitu – lihtsat putru ja õunalõike. Kõik tundus minevat hästi.

Kuid kõik muutus sel õhtul, kui Olav otsustas Markust esimest korda vannitada. Ma valmistasin köögis õhtusööki, kui kuulsin äkitselt vannitoast valju karjatust. Kõik käest visanud, tormasin kohale. Olav seisis vanni ääres, näost kahvatu ja kergelt värisevate kätega. Vesi oli juba äravoolanud ja Markus seisis vaikselt, mähituna rätikusse, justkui poleks midagi juhtunud.

„Me peame ta tagasi viima!“ ütles Olav äkki, vaadates mulle otse silma. Tema hääl oli külm ja kuidagi võõras.

„Mida sa räägid? Mis juhtus?“ küsisin, tundes, kuidas ärevus mind haarab.

Olav vaikis mõni hetk ja osutas seejärel väikestele armidele poisi kehal. Need olid vaevumärgatavad, kuid kattisid tema selga ja õlgu, nagu põletus- või lõikejäljed.

„Kas sa näed seda? Kes talle selle tegi? Ja sa arvad, et me suudame sellega toime tulla? See on rohkem, kui me ootasime. See laps… ta on katki, ja ma ei tea, kuidas teda parandada!“ ütles ta, peaaegu karjudes viimaseid sõnu.

Olin šokeeritud. Mu süda murdus: ühelt poolt mõistsin Olavi hirmu, teiselt poolt nägin Markust, väikest ja kaitsetut, kes seisis seal ja püüdis aru saada, mis toimub. Ma laskusin põlvili ja kallistasin teda, samal ajal kui ta sosistas vaikselt: „Emme…“

See vaevukuuldav hääl sulatas jää minu ja Olavi vahel. Me ei saanud teda tagasi anda. Meil polnud selleks õigust. Ta usaldas meid, ja see oli meie vastutus – kanda seda koormat.

Sel õhtul vestlesime Olaviga pikalt. Ta rääkis, et märkas vannitamise ajal mitte ainult arme, vaid ka seda, kuidas Markus hakkas paaniliselt nutma, kui ta puudutas tema õlgu. See polnud lihtsalt ehmatus. See oli valu karje, mida on võimatu unustada.

„Ma ei tea, kas ma suudan talle anda seda, mida ta vajab,“ ütles Olav, lubades endal esimest korda oma haavatavust näidata.

„Me ei pea kõike kohe teadma,“ vastasin mina. „Me lihtsalt peame tema kõrval olema. Me oleme nüüd tema pere.“

Järgnevatel nädalatel pöördusime spetsialistide poole. Selgus, et Markuse armid olid vägivalla tagajärg. Tema bioloogilised vanemad kaotasid tema hooldusõiguse julma kohtlemise tõttu. Need faktid olid meile šokk, kuid samal ajal ka arusaam, et see poiss oli võib-olla esimest korda elus leidnud turvalise paiga.

Olav hakkas tasapisi taas armastava isa rolli astuma. Ta luges Markusele unejutte, näitas talle, kuidas ehitada klotsidest losse, ja mõnikord lihtsalt istus tema kõrval, kui poiss mängis.

Ühel õhtul, mõned kuud hiljem, tuli Markus ootamatult Olavi juurde, kallistas teda kaela ümber ja ütles: „Issi, ma armastan sind.“ Need sõnad olid nende tõelise sideme algus.

Nüüd, mõni aasta hiljem, näen, kuidas mu abikaasa vaatab Markust uhkuse ja soojusega. Jah, meil oli raskeid hetki. Jah, me mõlemad olime murdumise äärel. Kuid iga kord, kui näen Markust naeratamas, mõistan, et tegime õige otsuse.

Olav ei öelnud enam kunagi sõnu „me peame ta tagasi viima“. Nüüd ütleb ta ainult: „Ma ei kujuta ette meie elu ilma temata.“