Mati jättis naise koos väikese pojaga saatuse hooleks. Alles siis, kui poeg oli täiskasvanu, tuli isale meelde oma pere

Mati jättis oma naise koos väikese pojaga saatuse hooleks. Päeval, mil ta viimast korda ukse pauguga kinni lõi ega tulnud enam tagasi, mõistis Kaja: tema elu ei saa enam kunagi endine olema. Alles palju aastaid hiljem, kui nende poeg oli juba täiskasvanud, tuli isale meelde, et kusagil elavad tema endine naine ja laps.

Kaja ei armastanud kunagi oma nime – see tundus talle liiga range ja karm. Aga loodus oli andnud talle midagi, mida paljud teised ainult kadestasid – pikad, tihedad juuksed, mis ulatusid peaaegu vöökohani. Ta põimis need alati paksuks patsiks, ja just see pats köitis esimest korda Mati pilku.

Ta muigas naise nime üle, kuid see ei seganud teda kohtingule kutsumast. Nad hakkasid kiiresti tihedamalt läbi käima ja nelja kuu pärast põlvitas Mati juba Kaja ees sõrmusega käes.

Kaja ema oli kategooriliselt vastu. „Ta ei sobi sulle. Sa oled veel liiga noor,“ hoiatas ta. Kuid Kaja oli armunud ega tahtnud midagi kuulda. Nii nad abiellusid.

Pärast pulmi muutus Mati. Kadusid hellad sõnad ja komplimendid. Nende asemel tulid pidevad etteheited: et söök on halvasti tehtud, pesu valesti pestud, isegi tema rääkimismaneer ajas meest närvi. Kaja kannatas, kuid vaikis – uskudes, et see läheb mööda.

Varsti sündis poeg, Markus. Kaja lootis, et isaks saamine muudab Mati. Et see teeb ta vastutustundlikumaks ja hoolivamaks. Kuid ta eksis. Mati muutus ainult külmemaks. Kui poisil oli neli aastat, jäi mees ühel õhtul lihtsalt koju tulemata. Hiljem kordus see aina sagedamini. Ja kui Kaja küsis, miks, vastas ta külmalt: „Ei meeldi? Lahuta.“

Nii see juhtuski – lahutus. Mati ei maksnud elatist ega tundnud lapse vastu mingit huvi. Kaja jäi üksi, ainsaks toeks olid vanemad. Nemad aitasid, kuidas said, kuid Kaja tundis end reedetuna – ta oli ju nii uskunud Matisse, aga mees pettis teda.

Markus kasvas üles, nähes ema pisaraid ja vaikset valu. Ta küpses varem kui teised. Pärast kooli lõpetamist kolis Soome. Sai kiiresti töö ja jäi sinna elama. Aga ema ta ei unustanud – saatis talle raha, ostis uue, hubase maja, hoolitses, et tal kunagi midagi ei puuduks.

Kaja oli pojast uhke. Mõnikord, kui ta õhtuti üksi akna all istus, mõtles ta: „Kogu elu kannatasin ühe mehe pärast, aga oma elu mõtte leidsin lapse kaudu.“

Ühel päeval, kui ta istus akna all teetassiga, kuulis ta koputust uksele. Ta avas – ja tardus. Lävel seisis Mati. Vananenud, väsinud, aga silmades endiselt sama jultumus.

– Tulin leppima, – ütles ta, nagu poleks midagi juhtunud.

Kaja ei suutnud uskuda oma kõrvu. Aga peagi selgus, miks ta siin oli. Pärast lahutust teisest naisest jäi ta ilma varast ja kodust – kohus mõistis kõik endisele abikaasale. Ja nüüd julges ta öelda:

– Selle maja ostis ju meie poeg? Järelikult on ka mul siin õigus elada.

Just sel hetkel helises telefon – helistas Markus. Kaja hingas kergendatult, kuid enne kui ta jõudis midagi öelda, rebis Mati telefoni käest.

– Kuule, – ütles ta torusse, – sa pead oma isast hoolitsema.

Hetkeks tekkis vaikus. Siis kostis Markuse hääl, kõva kui teras:

– Mul ei ole isa. Kao sellest majast. Kui sa veel kord siia ilmud – on sul tõsiseid probleeme.

Mati kahvatus, lõi ukse kinni ja lahkus. Ja ta ei tulnud enam kunagi tagasi.

Kaja istus veel kaua akna all, telefon käes. Südames valitses valu, aga selle kõrval ka uhkus. Tema poeg oli saanud selliseks meheks, milliseks Mati ise ei olnud kunagi suutnud saada.