Maria registreeris enda vanadekodusse: “Ja tütrele öelge, et mind enam ei ole. Nii on kõigil rahulikum ja mugavam…”

Vastuvõturuumis oli vaikus. Ainult seinakella tiksumine meenutas, et aeg pole seisma jäänud. Maria hoidis käes oma passi ja meditsiinikaarti. Ta asetas need hoolikalt kokku ja ulatas noorele naisele letti taha. Naine vaatas teda kergelt mureliku pilguga, kuid ei öelnud midagi. Võttis lihtsalt dokumendid ja kirjutas midagi päevikusse.

— Kas teil on sugulasi? — küsis ta, silmi tõstmata.

Maria hingas vaikselt välja ja vastas:

— Oli tütar. Aga talle on nüüd lihtsam mõelda, et ma olen surnud.

Tüdruk tardus hetkeks, tõstes talle silmad. Alguses tahtis midagi vastu öelda, kuid kohtudes Maria pilguga, jäi vait. Seal, Maria silmades, polnud ei kibedust ega solvumist. Ainult väsimus. Sügav, läbi elatud, aastate jooksul kogunenud.

Kunagi oli Marial teine elu. Täis koduse leiva lõhnu, laste jalgade tepsutamist põrandal, hommikuseid kallistusi ja õhtuseid muinasjutte. Tema tütar, Klara, oli mõtteks. Ta kasvatas teda üksi — pärast seda, kui mees operatsioonile sõitis ja igaveseks haiglakambrisse jäi.

Maria sai kõigega hakkama. Töö, kodu, koolitunnid, huviringid, kohustused. Ei kurtnud. Ainult öösiti, kui ta magamistoa ukse sulges, lubas endale paar pisarat. Mitte nõrkusest. Vaikusest.

Ja siis kasvas Klara suureks. Abiellus, sünnitas poja, kolis teise linna. Alguses helistas iga päev. Siis — üle päeva. Siis — kord nädalas. Ja lõpuks… vaikus. Ilma tülideta. Ilma konfliktideta. Lihtsalt nii läks.

— Ema, meil on nii palju tegemist, sa saad aru… Töö, laps, hüpoteek. Me armastame sind, tõesti. Aga praegu pole üldse aega külla sõita, vabandust.

Maria noogutas alati. Sai aru. Alati sai aru.

Kui tal oli raske kõndida, ostis ta kepi. Kui raske magada — tabletid. Kui raske elada — üksindus. Klara saatis aeg-ajalt raha. Väikese summa.

Vanadekodusse läks Maria ise. Helistas, uuris, vormistas. Ei palunud kelleltki, ei küsis luba. Lihtsalt pakkis kohvri, triikis hoolikalt oma lemmikpluusi ja sulges korteri ukse.

Lahkudes jättis ta Klarale kirja postkasti. Ilma süüdistusteta. Ilma etteheideteta.

«Minu tüdruk. Kui sa kunagi läbi tuled ja mind ei leia — tea, et ma ei lahkunud sinu juurest. Läksin enda juurde.
Ma ei taha olla koormaks. Ei taha, et sa valiksid südametunnistuse ja aja vahel. Las sul on lihtsam elada mõttega, et mind enam pole. Nii on kõigil rahulikum. Ja mugavam. Sa oled mul — hea. Lihtsalt elu läks teisiti. Ma armastan sind. Ema»

Vanadekodus Maria ei kurtnud. Luges raamatuid, hoolitses saali taimede eest, vahel isegi küpsetas pirukaid — teda lasti endiselt kööki. Ta ei nutnud. Ja ei oodanud.

Kuid igal õhtul, kui koridoris tuli kustuti, avas ta oma koti ja võttis välja väikese foto. Klara, umbes viieaastane. Tuti ja punase mantliga.

Maria silitas fotot värisevate sõrmedega, sulges silmad ja sosistas:

— Head ööd, mu linnuke. Las sul on kõik hästi.

Ja uinus. Tundes, et kusagil seal, teises linnas, teises elus, mõtleb keegi ehk temast siiski.