Maria, kallis, kuidas ma sooviksin, et sa teaksid, et kõik, mis minu elus oli, sai võimalikuks tänu sinule

Mu kallis Maria,

Igal hommikul, ärgates sinu kõrval, tunnen, kui õnnelik mul on olnud. Aastad on jätnud meie nägudele jäljed, kuid minu jaoks oled sa endiselt sama, nagu tol päeval, kui me kohtusime.

Ja täna tahan ma sulle kirjutada, ehkki sa võid seda kirja lugeda, kui mind enam pole. See kiri on minu tänuavalduse sulle kõige eest, mida sa minu jaoks tegid, selle eest, et sa kogu elu minu kõrval olid.

Kas mäletad, kuidas me kohtusime? See kevadpäev oli tavaline, kuid minu jaoks muutus see eriliseks. Sinu naeratus, sinu silmad – need vallutasid mu igaveseks.

Me olime noored ega teadnud, millised katsumused meid ees ootavad. Kuid vaatamata kõigele, astusime käsikäes, ja iga hetk sinuga oli hindamatu.

Nüüd naeratan, meenutades meie noorusaastaid, meie pööraseid otsuseid, öiseid jalutuskäike, pikki vestlusi kõigest ja millestki. Kui palju me plaanisime, kui palju unistasime!

Sa uskusid minusse isegi siis, kui ma ise endasse ei uskunud. Kõige raskematel hetkedel olid sa minu toeks, minu tugisammas. Sa teadsid alati, kuidas mulle jõudu anda, kuidas mind inspireerida edasi minema.

Kui meie lapsed, Thomas ja Laura, sündisid, said neist parim ema. Ma nägin, kuidas sa öödel kiigutasid neid oma kätel, vaikselt hällilaule lauldes, kuidas sa püüdsid teha iga nende elupäeva helgeks ja õnnelikuks.

Sa tõid meie koju nii palju armastust, et sellest oleks ilmselt jätkunud kogu maailmale. Sa olid meie universumi keskpunkt, meie päike.

Aastad möödusid, meie lapsed, Thomas ja Laura, kasvasid suureks ja lahkusid kodust. Mõnikord nägin õhtuti, kuidas sa õrnalt vaatasid nende lapsepõlvepilte, meenutades neid aastaid.

Sa kurvastasid, kuid ei näidanud kunagi oma valu. Sa mõistsid, et lastel on oma elu elada, ja ainult mina teadsin, kui väga sa neist puudust tundsid.

Ja nüüd, kui oleme jäänud kahekesi, saan aru, kui palju sa minu ja meie pere jaoks teinud oled. Kõik, mille olen saavutanud, kõik, mis mul on – see on tänu sinule. Ilma sinu armastuse, hoolitsuse ja toetuseta poleks ma kunagi saanud selliseks, nagu ma olen. Sa oled minu muusa, minu kaitseingel, minu elu mõte.

Tead, Maria, mõnikord mõtlen, et ma ei väärinud sellist naist nagu sina. Oli päevi, mil eksisin, kui andsin järele ärritusele, kui unustasin sinu tunded. Kuid sa andestasid mulle alati, leidsid alati jõudu mind armastada sellisena, nagu ma olen. Olen uhke sinu üle, uhke, et oled minu naine. Sa tegid minust parema, aitasid mul saada tugevamaks, targemaks, õpetasid mind hindama iga hetke.

Mu kallis Maria, ma tahan, et sa teaksid: sa oled minu suurim aare. Ma ei öelnud seda sulle alati, aga sa olid alati minu jaoks esikohal. Me ei ole rikkad, meil pole palju, kuid kõik, mis meil on – see on meie armastus, meie pere, meie lugu. Ja ma olen õnnelik, et sain selle tee sinuga kõrvuti käia.

Kui mulle antaks võimalus oma elu uuesti elada, valiksin sind taas. Iga hetk, iga päev sinuga oli minu elu parim aeg. Sinu soojus, sinu naeratus, sinu armastus muutsid mu elu helgemaks.

Ma tahaksin, et sa teaksid, et isegi kõige raskematel hetkedel, isegi kui pidime leppima kaotuse ja valuga, teadsin alati, et minu kõrval on inimene, kelle nimel tasub võidelda, tasub elada.

Kui ma nüüd sinu poole vaatan, sinu nägu, mis on kaetud kortsudega, sinu hallid juuksed, ei näe ma vanadust, näen lugu. Meie armastuslugu, meie õnnelugu, meie elu. Olen tänulik iga minuti, iga sinuga veedetud sekundi eest.

Kui tuleb päev, mil mind enam ei ole, tahan, et sa elaksid, nagu oled alati elanud – naeratades, armastusega südames. Sa väärid õnne ja ma olen alati sinuga, igas päikesekiirekeses, igas tuuleiilides, igas heas pilgus meie lastelt ja lastelastelt.

Mu kallis Maria, anna mulle andeks kõik need hetked, kui ma võisin sulle haiget teha. Tänan sind iga naeratuse, iga rõõmupisara ja iga vaikse õhtu eest, kui me lihtsalt istusime kõrvuti. Sina oled minu ime ja olen uhke, et võin sind oma naiseks kutsuda.

Armastusega ja lõputu tänulikkusega, sinu Robert