Maja, mille ta ehitas, ei kuulunud talle enam

Eile õhtul kõndisin mööda vanast puumajast. Trepil istus eakas mees. Jope oli märg, riided kleepusid keha külge. Põlved vastu rinda surutud, käed värisevad. Tema kõrval oli väike nahast kott. Ta vaatas ühte punkti ja vaevu kuuldavalt kordas samu sõnu.

Ma peatusin. Tema selja taga majast kostusid valjud karjed. Nais- ja meeshääled rääkisid üle teineteise. Ma ei teadnud, kes ta oli ja mis toimus. Kartsin, võtsin telefoni, kuid politseid helistamata astusin lähemale.

— Kas teil on halb? — küsisin ma.

Ta tõstis pilgu. Pilk oli väsinud, kustunud. Hääl vaikne, otsekui ta poleks rääkinud minuga, vaid iseendaga.
— Ei. Lihtsalt ma ei ole neile enam vajalik.

Ma viitasin majale:
— Kas te olete siit?

— Siit, — kinnitas ta. — Aga enam mitte.

Paus. Ta ohkas, justkui oleks valmis lugu rääkima.

Tema nimi oli Viktor. Tal oli seitsekümmend kaks. Selle maja ehitas ta oma kätega nooruses. Rajas vundamendi, vedas laudu, värvis seinu. Siin kasvatas ta koos naisega poega ja tütart. Kui lapsed olid väikesed, ehitas ta igal talvel hoovis mäe ja suveks pani basseini. Õhtuti istus pere elutoas, jõid teed kookidega, naersid.

Naine suri viis aastat tagasi. Sellest ajast elas ta koos pojaga, tema naise ja lastelastega. Püüdis mitte segada: valmistas endale eraldi süüa, koristas oma nurga, tegeles mõnikord aias. Kuid viimasel ajal, nagu ta ütles, hakkasid ilmuma vihjed: «Isa, meil oleks vaja tuba lastele vabastada… Isa, meil on siin omad plaanid…».

— Täna nad ütlesid, et mul on aeg kolida, — rääkis ta tasakaalukalt, emotsioonideta. — Tädi juurde maale. Seal, nad ütlevad, on hea õhk.

Ta muigas. Selles külas ta oli käinud. See on poollagunenud laut, kus talvel vesi ämbris jäätub.

— Ma keeldusin. Ütlesin, et suudan ise enda eest hoolitseda. Kuid nemad hakkasid karjuma. Poeg ütles, et see on nüüd nende maja, aga ma olen oma osa ära elanud.

Ta pakkis mõned särgid, fotoalbumi, passi. Tahtis vaikselt lahkuda, kuid ei jõudnud. Poeg tõstis tema asjad tänavale. Ei andnud sõnagi lausuda, sulges ukse.

— Nad on head, — ütles ta vaikselt. — Lihtsalt neil on nüüd oma elu.

Ma küsisin, kas tal on kuhugi minna. Ta kehitas õlgu. Ütles, et istub natuke trepil, siis läheb jaama, ööbib seal.

— Tulge minu juurde, — pakkusin ma. — Mul on kuivad riided ja teed.

— Aitäh, — vastas ta, — aga ei tasu. Ei taha kedagi segada.

Me seisime mõnda aega vaikides. Vihm tugevnes, katustelt voolas vesi, ligunedes tema niigi märga jopet. Lõpuks suutsin ta veenda vähemalt soojendama tulema. Köögis istus ta maha, pani koti hoolikalt jalgade juurde, jõi teed väikeste lonksudega. Rääkis vähe, kuid kordas ikka ja jälle, et ei kanna lastele vimma.

— Ma mõistan, neil on raske. Neil on vaja vabadust. Ma ei taha olla koormaks.

Teda kuulates tundsin, kuidas sees kõik kokku tõmbub. Minu ees istus inimene, kes oli lastele andnud kõik, mis tal oli, ja jäi vaid ühe kotiga käes, vihmast märgade õlgadega.

Enne lahkumist ütles ta:
— Lähme. Äkki nad muudavad meelt ja kutsuvad mind tagasi.

Ta läks vihmasesse öösse, astus aeglaselt, kotti ühe käega hoides ja teisega end vihma eest kaitstes. Ma vaatasin talle järele ja mõtlesin: me võime ehitada maja, kasvatada lapsi, anda neile oma elu… ja ühel päeval nad lihtsalt sulgevad meie ees ukse.

Kas teie usute, et laste tänulikkus on tõeline ja igavene?