Mahajäetud jaamahoones süttis igal ööl tuli: kohalikud otsustasid välja uurida, kes seal end varjab

Vanale raudteejaamale polnud juba ammu sõitnud ükski rong. Rööpad olid rohtu kasvanud ning rongipeatused jäänud aastate taha. Päeval tundus see koht lihtsalt mahajäetud, kuid öösiti ärkas see ellu. Peahoone akendest kumas nõrk valgus, ning platvormi lähedal lõõmas lõke. See kordus igal õhtul, ja varsti hakkasid külaelanikud oletama, kes seal elada võiks. Mõned arvasid, et seal peatuvad rändurid, teised rääkisid põgenikest, kuid keegi ei julgenud ligi minna ja uurida.

Ühel õhtul otsustasid mõned küla mehed tõe välja selgitada. Nad võtsid kaasa taskulambid ning soojad joped ja ootasid pimedust, et minna jaama. Kohale jõudes märkasid nad siluetti, kes istus lõkke ääres. See oli eakas mees kulunud riietes, hallide juuste ja sügavate kortsudega näos. Ta ei ehmunud ega püüdnud varjata – vaid tõstis pilgu ja küsis rahulikult: “Kas tulite teada saama, mida ma siin teen?”

Ta nimi oli Marcel. Ta rääkis, et oli kunagi selle jaama ülem. See koht oli tema kodu, tema elu. Päeval, mil kuulutati välja marsruudi sulgemine, kaotas ta töö ja armastatud paiga. Ta lahkus, aga aastate pärast tuli tagasi – ta lihtsalt ei suutnud jaama üksi jätta. “Ta ootab mind,” ütles ta, “ja mina ei suuda teda maha jätta.”

Kohalikud kuulasid teda vaikides. Marceli lugu liigutas neid. Ta ei palunud abi ega kurtnud oma saatuse üle. Ta vaid elas nii, nagu õigeks pidas, truuks jäädes oma minevikule.

Talv oli piirkonnas karm ja külm. Külaelanikud kartsid, et Marcel ei pea selle vastu. Nad hakkasid viima talle lisaks toidule ka küttepuid, jättes need perroonile. Marcel ei keeldunud ega tänanud sõnadega – ta noogutas vaikselt. Kuid ühel päeval, kui küla tabas karm lumetorm, jäi jaamalõke süütamata. Kaks päeva järjest ei nähtud jaamahoone juures tavalist tuleleeki, ja rahvas hakkas muretsema. Mõned mehed otsustasid jaama minna ja kontakti otsida.

Nad leidsid Marceli jaamahoone väikses ruumis. Ta lebas vanal pingil, kaetuna õhukese tekiga. Raudpanges olnud lõke oli ammu kustunud. Marcel oli elus, kuid ta vaevumärgatav hingamine ja värisevad käed rääkisid tugevatest külmakahjustustest. Mehed tõstsid ta ettevaatlikult üles ja viisid külla.

Järgnevatel päevadel hoolitsesid küla naised tema eest, pakkusid sooja suppi ja aitasid jõudu koguda. Kui ta lõpuks rääkida suutis, palus ta vaid üht: “Palun viige mind tagasi jaama.” Kedagi ei jätkunud, et vastu vaielda. Niipea kui Marcel piisavalt tugev oli, viidi ta tagasi. Kuid nüüd ei jäetud teda enam üksi – iga päev tuli keegi teda külastama ja kontrollima, kas kõik on korras.

Kevad tõi endaga soojad tuuled. Marcel nägi välja parem, kuid ta pilk peegeldas endiselt väsimust. Ta käis lõkke ääres üha harvem, istudes suurema osa ajast aknal ja vaadates kaugusesse viivaid, kuid tühjalt seisvaid rööpaid. Ühel hommikul jäi lõke taas süütamata. Külaelanikud läksid jaama ja leidsid ta istumas oma tuttaval kohal – akna ääres, kerge naeratus näol. Ta oli vaikselt lahkunud, oma kodus, paigas, mida ta ei suutnud kunagi maha jätta.

Sellest ajast alates on jaamas iga õhtu lõke valgustanud – nüüd süütasid selle külaelanikud, et hoida Marceli mälestust elus. Tema ei olnud enam lihtsalt vana mees mahajäetud hoones. Ta sai sümboliks truudusele ja armastusele paiga vastu, mis mõnele tähendas kogu elu.