«Ma vananen…» — kiri unustatud vanalt koeralt
Ma vananen.
Jalad on hommikuti valusad ja mul on vaja natuke rohkem aega, et tõusta. Kõrvad pole enam nii teravad ja kui keegi kutsub, siis ma ei kuule seda kohe. Aga ma ootan ikka. Ootan, nagu siis, kui sa ütlesid lahkudes: «Ma tulen varsti tagasi, ole tubli.» Ma olin ju tubli, onju?
See puu aia taga — mäletad? Me jooksime selle ümber, minul pulk hambus, sina naersid, kukkusid rohule. Ja siis olid need külmad õhtud, kui sa mind teki alla peitsid ja kõrva tagant silitasid. Ma tegin näo, nagu see polekski oluline, aga tegelikult… see oli õnn. Minu tõeline õnn.
Nüüd on vaikus. Ainult tuul kiigutab vanu kiike verandal. Ja ma olen ikka veel ukse juures, sest kunagi sa ütlesid, et ma olen valvur. Valvur ei lahku oma postilt, isegi kui kodus ei lõhna enam sinu järele.
Vahepeal tulevad võõrad — närvilised, karmide häältega. Ütlevad, et mulle on «juba aeg.» Aga ma pööran pea ära. Sest «aeg» — see on siis, kui sa taas hüüad. Alles siis, ja ainult siis.
Ma kuulen, kuidas õhtuti autod mööda sõidavad. Pilk kinnitub igale sõidukile. Mulle tundub, et kohe astud sa välja — seljas see sama naljakas seljakott ja poolnaeratus. Ja ütled: «Sa oled ikka veel siin?»
Jah, ma olen siin. Ja ma mäletan. Mäletan kõike.
Sa kasvasid suureks, aga mina vananesin. See on normaalne, nii peabki olema. Aga miks sa unustasid? Miks unustasid minu, kes oli sinu kõrval, kui sa valutasid, kes tundis su pisaraid, isegi kui sa peitsid neid padja alla?
Ma ei ole vihane. Tõesti mitte. Ma ei oska vihane olla. Ma oskan oodata, armastada, mäletada. Rõõmustada iga heli üle, mis meenutab sinu häält. Isegi kui see on lihtsalt tuul. See mängib vahel mu karvadega nagu sinu käsi. Ma sulgen silmad ja kujutlen, et see oled sina.
Ma olen ikka veel siin. Vanas õues, kus rohi on kasvanud läbi praodega. Kus kõik lõhnab mineviku järgi. Kus mu süda lööb ikka veel sinu sammude rütmis.
Ma ei tea, kui palju mulle veel aega on antud. Koerad ei arvesta aega. Me lihtsalt elame — kuni viimase hetkeni. Ootame — kuni viimase hetkeni. Armastame — igavesti.
Kui äkki sa mäletad… tule. Mul pole vaja midagi peale ühe pilgu. Ühe puudutuse. Ühe «Vabandust, et ei tulnud varem tagasi.»
Aga praegu… ma vananen. Kuid ma olen endiselt sinu koer.
