Ma töötan lasteaias kasvatajana. „Isa läks hulluks,“ ütles mulle viieaastane poiss. Mida tema isa mulle vastas, jääb mulle kauaks meelde…

Ma küsitlesin teda ettevaatlikult, ja isa ütles:
— Kohe on aru saada, et olete lahke inimene. Meie naisega läksime pahuksisse, ja ta ütles ärritunud hetkel: „Sa oled hullumeelne,“ aga poeg võttis seda sõna-sõnalt. Sellest ajast peale käib ta morni näoga ringi ja kardab mulle otsa vaadata. Olen tuhat korda kahetsenud… Mis nüüd teha?

Me liikusime eemale, et mitte lastele tähelepanu tõmmata. Ta seisis kohmetult, näppis poja seljakoti rihma ja rääkis vaikselt, justkui kardaks õhku hirmutada. Tavaline isa, kes lõi õhtul üle piiri ja nüüd ei tea, kuidas killud kokku korjata.

— Parim, mida praegu teha saab, on rahulikult lapse juuresolekul selgitada, et see sõna oli solvav ja vale, aga mitte seotud haigusega, — ütlesin ma. — Vabandada karjumise pärast. Ja leppida emaga kokku: lapse ees ei skandaalitse.

Me kutsusime poisi „vaiksesse nurka“. Ta istus vaibale, tõmbas jalad enda alla ja vaatas isa ettevaatlikult nagu võõrast. Isa laskus kükkasendisse.

— Poeg, eile käitusin halvasti. Karjusin ema peale ja ema ütles sõna, mis sind ehmatas. Ma ei ole hullumeelne. Olin kuri ja ebaõiglane. Sinu peale ei saa olla vihane, sa pole milleski süüdi. Annad andeks?

Poiss vaikis. Siis liikus tema huul:
— Kas sa ei unusta mind? Kui sul „pea on katki läinud“, siis sa unustad?

— Mitte kunagi, — vastas isa ja noogutas, justkui annaks endale vande. — Ma mäletan pannkooke hommikuti ja sinu lemmikdinosaurust. Ja tulen homme, ja ka ülehomme.

Ta sirutas ettevaatlikult käed välja. Poiss istus alguses liikumatult, siis kummardus ette ja surus end nagu väike loomake, kes leidis oma uru. Oli kuulda, kuidas ta pikalt-pikalt välja hingas, justkui vabastades kivi rinnast. Andsin isale paberilehe, kus olid meie psühholoogi kontaktid ja lühikesed soovitused.

Järgmisel päeval tuli ta esimesena. Viska seljakott toolile ja sosistas:
— Isa ei ole hull. Ta lihtsalt karjus. Ta ütles, et hakkab õppima… nagu te õpetasite.

Me joonistasime perekonda. Nüüd seisis isa maja lähemal, peaaegu ukse juures. Ja lõunaks palus poiss ise lisa ja ütles: „Täna on kõik väga maitsev.“ See oli väike, kuid siiras rahu.

Reedel tulid mõlemad vanemad. Nad istusid laste toolidele, nagu koolilapsed noomituse ajal. Ema ütles vaikselt:
— Ma ei tahtnud, andke andeks… Me tõesti ei teadnud, et ta nii mõistab.
— Lapsed võtavad kõik sõna-sõnalt, — vastasin ma. — Eriti siis, kui on hirmutav.

Leppisime kokku lihtsates reeglites: vaidleme — läheme teise tuppa, loendame kümneni; ei mingeid „diagnoose“ ja silte; kui kaotame enesevalitsuse — selgitame ja vabandame lapse ees, mitte „kuidas-kunagi hiljem“. Nägin, kui ebamugav neil oli. Aga selles ebamugavuses oli midagi elavat — nagu tunnustus: „Me ei tee enam nii.“

Esmaspäeval toitis poiss jälle kalakesi ja naeris, kui toidutera hõljus kõige laisama säga juurde. Rahulikul tunnil jäi ta magama, käed lõdvestunult. Enne magamaminekut ütles ta mulle:
— Kui ema ütleb „hullumeelne“, siis see ei ole tõsi. See sõna on rumal.

Seisin ukse juures ja mõtlesin, kui palju meie kodudes on raskeid sõnu nähtaval poolikul. Me viskame neid kiirustades, väsinuna, solvununa — ja unustame ukse kinni panna. Aga lapsed tulevad, võtavad esimese, mis läigib, ja kannavad südames nagu raudne koorem. Ja siis õpetajad, psühholoogid, vanaemad, naabrid nädalate kaupa õpetavad neid peopesad avama.

Mõnikord on õpetaja tööks olla pehme sein kellegi võõra jõhkruse ja väikese inimese vahel. Kuid ükski sein ei asenda vaikust, mida vanemad võivad kodus kinkida.

Öelge ausalt: kas te jälgite, millised sõnad laste kuuldes kõlavad, kui teie korteris algab valju häälga vestlus?