Ma tahtsin lihtsalt oma meest hanitada ja peitsin end kappi… kuid see, mis järgnes, muutis kogu mu elu…

Ma olen alati armastanud vimkasid kavandada. Loll komme, mis pärineb veel üliõpilasaegadest – teha midagi ootamatut, lapsikult rumalat, aga seetõttu naljakat. Tol õhtul otsustasin teostada vana triki: kirjutada mehele, et läksin ööseks ema juurde, kuid tegelikult peitsin end kappi. Tahtsin efektset väljaastumist teha, kui ta tuppa astub – üllatus! Kujutasin ette, kuidas ta ehmatusest hüppab, ja siis me mõlemad naerame.

Kuulsin, kuidas võti lukuaugus krigisema hakkas. Süda põksus nii kõvasti, et tundus, nagu kuuleks ta seda varem kui mind. Vaevalt suutsin ma naeru tagasi hoida, et mitte end varem reeta.

Ja siis uks avanes. Ma tõmbasin järsult kapiukse lahti ja hüppasin välja, hüüdes valjusti:
— Üllatus!

Lugu läks aga hoopis teisiti kui plaanitud.

Koridoris kõlas mitte üks, vaid kaks häält. Ma tardusin, vaadates pilti, mida ma ei unusta kunagi. Seal seisis minu mees, õlakott üle õla. Ja tema kõrval – naine. Mitte lihtsalt sõber või kolleeg. Ta hoidis mu mehel käest kinni. Liiga lähedal, liiga enesekindlalt. Nende sõrmed olid läbi põimunud nagu inimestel, kel pole teineteise eest midagi varjata.

Nad mõlemad tardusid, justkui oleks neil kummitus ees. Aga minu sees varises kõik kokku.

— Mis see… on? — sõnad tulid iseenesest, katkeva häälega.

Ta avas suu, kuid ei öelnud midagi. Naine tõmbas esimesena käe ära, langetades süüdlase pilgu. Aga tema… ta lihtsalt ohkas raskelt, nagu oleks kiiresti alla andnud.

— Sa ei pidanud seda nägema, — ütles ta vaikselt.

Ei pidanud? Ma seisin, värisedes, suutmata aru saada, kas see on mingi rumal nali. Ma ju ise tahtsin hanitada. Kuid naeru asemel – tükk kurgus ja põletav valu rinnus.

Kapis, kus olin alles minut tagasi peidus olnud, lõhnas veel minu asjade järele. Meie ühiste aastate järgi. Aga minu ees seisis võõras naine – noorem, hoolitsetum, piinlikult kaastundliku ilmega. Ta soovis midagi öelda, kuid ma tõstsin käe:
— Ära julge.

Vahtisin meest. Seda sama meest, kellega olin koos elanud üle kümne aasta. Kellega olin teinud plaane, tülitsetud ja leppinud, sünnitanud lapsi, mööblit vahetanud, puhkusele sõitnud. Kellega arvasin, et kõik on “igavesti”. Ja järsku see “igavesti” lõppes ühe ainukese õhtu, ühe minu enda lolli triki hetkega.

— Kui kaua see on kestnud? — küsisin. Hääl oli värisev, käed samuti.

Ta langetas pilgu.
— Kaua juba.

Kaua. Üks sõna, mis tõmbas kõik läbi.

Ma ei lasknud end hüsteeriasse. Ei karjunud. Isegi ei nutnud. Lihtsalt tõusin ja läksin kööki, et laua servast kinni haarata – vastasel juhul oleksin ümber kukkunud. Pea kumises nagu löök oleks pihta saanud. Kuulsin neid koridoris sosistamas. Tema ütles midagi, mees vastas midagi. Ja ma sain aru: minu jaoks pole siin enam kohta.

Tol õhtul ei teadnud ma, mida teha. Tahtsin joosta, kuhugi – ainult et neid mitte näha. Tahtsin sõpradele helistada, karjuda, ennast tühjaks rääkida. Kuid ma vaikisin. Lihtsalt istusin köögis, kuniks nad lahkusid.

Ta ei jäänud koos minuga. Ta läks nende naisega.

Ja mina jäin – üksi, korteris, mis järsku tundus võõras.

Mõtlesin, kui rumal see kõik oli. Tahtsin mehele pakkuda naerumomenti, kergust, kuid lõpuks andsin endale tõehetke. Kibe, aga võib-olla vajalik.

Teate, kõige hirmutavam ei olnud mitte see, et ta pettis. Vaid see, et ta ei võidelnud. Ei vabandanud. Ei öelnud “anna andeks”. Ei klammerdunud minu külge, ei öelnud, et ta tegi vea. Ta lihtsalt aktsepteeris mu valu kui midagi vältimatut. Nagu oleks ta juba ammu olnud selleks valmis.

Ma ei mäleta, kuidas ma tol ööl magama jäin. Mäletan vaid hommikut: ärkasin paistes silmadega, kuid sisemus oli selge – tagasi seda teed ei ole. Sellest kapist ma peitsin end, et teda hanitada. Aga sealt välja tulin juba teise elu juurde.

Vahel, teate, mõtlen: võib-olla oleks parem mitte teada. Kuid siis saan aru – ei. Parem kibe tõde, kui elamine illusioonis.

Kuidas teie arvate? Kas on parem elada magusas vales või siiski teada tõde, isegi kui see südame murrab?