MA TAHTSIN LAPSEVÕTTA KÕIGE VANEMA KOERA VARJUPAIGAST, KELLEL OLI JÄÄNUD ELADA VAID KUU – ABIKAASA ANDIS MULLE ULTIMAATUMI: «KAS MINA VÕI KOER»…
Kui ma esmakordselt Jacki nägin, tõmbus mu süda valust kokku. Varjupaiga kõige kaugemal ja pimedamal nurgal lebas vana koer kurbade silmadega, mis olid täis üksildust. Varjupaiga töötaja ütles mulle vaikselt:
— See on Jack, ta on peaaegu 15-aastane. Kahjuks on tal tõsiseid terviseprobleeme. Loomaarst andis talle mitte rohkem kui kuu…
Ma läksin lähemale. Jack tõstis väsinult silmad, tõusis vaevaliselt püsti ja astus minu poole. Tema pilk oli täis lootust, aga ka sügavat, vanast ajast pärit valu.
— Ma võtan ta endaga kaasa, — ütlesin ma, olles üllatunud oma hääle kindlusest.
Õhtul kodus kohtas mu abikaasa mind mõistmatusega.
— Miks sa seda teed? Sa tead, kui raske on loomi kaotada, — ütles ta ärritunult.
— Ma tahan talle anda veidigi armastust, kasvõi üheks kuuks, — vastasin ma rahulikult.
Kuid abikaasa oli järeleandmatu:
— Vali: kas mina või see koer.
Mu hinges tundsin, kuidas midagi katkes. Mitme abieluaasta jooksul meil polnud tõsiseid konflikte. Kuid sel hetkel sain aru, et ma ei saa teisiti teha.
— Ma ei anna Jacki tagasi, — ütlesin vaikselt, abikaasale silma vaatamata.
Järgmised päevad polnud lihtsad. Abikaasa peaaegu ei rääkinud minuga, vältides Jacki, kes lebas vaikselt elutoas, soojaga ja hellusega soojendatud. Ma tegin kõik, et koer tunneks end õnnelikuna: valmistisin talle toitu, silitasin teda ja rääkisin talle tundide kaupa lugusid oma lapsepõlvest.
Ühel ööl ärkasin ma vaikse krabina peale. Ma läksin elutuppa ja nägin oma abikaasat Jacki kõrval istumas. Ta silitas teda hallil karval, öeldes midagi vaikselt.
— Vabandust, sõber, — kuulsin ma tema häält. — Ma eksisin.
Jack hingas vaikselt sisse ja asetas oma pea mu abikaasa põlvedele. Sellest päevast alates kõik muutus. Abikaasa sai täielikult Jacki eest hoolitsemisesse kaasatud. Me jalutasime koos, naersime ja jagasime hoolt oma vana sõbra vastu. Jackile antud aeg möödus kiiresti. Ühe kuu asemel elas ta meiega tervelt KAHEKSA kuud, täis armastust ja hoolt.
Kui Jack lahkus, olime tema kõrval. Ma hoidsin tema käppa, mees silitas tema pehmet karva.
— Aitäh, Jack, et õpetasid meid tugevamalt armastama, — sosistas mees, vaevu pisaraid tagasi hoides.
Nüüd ma tean: see valik, mille ma tegin tookord õhtul, muutis mitte ainult Jacki elu, vaid ka minu ja mu abikaasa oma. Vana koer, keda keegi ei tahtnud võtta, õpetas meile, et armastus on tugevam kui ükski ultimaatum.
