Ma sain vanaemaks ja emaks ühel päeval — ja alates sellest ajast õpin uuesti elama kahe väikese tüdruku pärast

Ma pole kunagi arvanud, et võib ärgata ühte moodi inimesena ja magama minna — juba hoopis teisena.
Kuidas üks hommik võib kogu elu igaveseks pea peale pöörata.
Telefon helises liiga vara, ja ma sain kohe aru — see ei too midagi head.
Hääl teisel pool värises, siis kuulsin mõningaid sõnu, mida ma ei suutnud vastu võtta.
Õhtul seisid minu majas kaks paari lastejalatseid ja kaks tassi kohta, kus kakao oli vaid pooleldi joodud.
Ma vaatasin neid ja ei saanud aru, kuidas nüüd edasi elada.
Ja peamine küsimus — mida öelda nendele kahele tüdrukule, kui nad ärkavad…

Sellel ööl ma ei maganud. Lihtsalt istusin voodi kõrval, kus hingasid mu lapselapsed, ja püüdsin kogu aeg end kinni mõttelt, et kohe ärkan. Et see kõik osutub veaks, õudusunenäoks. Aga hommik tuli, tüdrukud avasid silmad — ja miski ei muutunud.

Vanem, viieaastane, küsis:
— Vanaema, kas ema tuleb täna meie järele?
Ma ei suutnud kohe vastata. Kurgus oli klomp, mis ei lasknud rääkida.
— Ei, kallis, ema veidi hilineb. — suutsin vaid öelda.

Esimesed päevad olid kõige hirmsamad. Maja valdas vaikus, mis ajendas põgenema. Inimesed tulid, rääkisid midagi, tõid toitu — ma ei kuulnud neid. Kõik tundus ebareaalne, kuni nägin, kuidas tüdrukud koos võtsid välja tema kampsuni ja hakkasid vaidlema, kes magab sellega. Siis ma mõistsin: ka nemad tunnevad midagi. Lihtsalt omamoodi, lapselikult, ilma sõnadeta.

Tüdrukute isa ei tulnud ei matustele, ega ka hiljem. Pärast lahutust ei ilmunud ta peaaegu üldse. Talle oli mugav elada eraldi, ilma kohustusteta. Kui ma talle helistasin ja ütlesin, et nüüd on lapsed orvud, sosistas ta vaikselt:
— Ma ei saa hakkama, mul pole aega, mul on uus pere.
Ja pani toru ära.
Siis seisin lihtsalt telefon käes ja ei suutnud uskuda, et täiskasvanud inimene võib niimoodi käituda. Aga siis, läbi pisarate, ütlesin endale: «Hästi. Järelikult saan mina hakkama».

Esimestel kuudel õppisin ma sõna otseses mõttes uuesti elama. Piim, puder, lasteaed, külmetus, mänguasjad, öised hirmuunenäod — kõik see oli mul kunagi tütrega läbi elatud, aga nüüd oli see raskem. Mitte füüsiliselt — hingeliselt. Sest iga kord, kui kuulsin «vanaema», kõlas see nagu meeldetuletus: olen siin tema asemel.

Mõnikord õhtuti nägin, kuidas vanem istus akna ääres ja sosistas:
— Emake, kui sa mind kuuled, ma armastan sind.
Ja noorem tõi mulle lille ja ütles:
— See on emale. Paneme aknalauale, las ta näeb.
Siis läksin vannituppa ja nutsin nii, et nad ei kuuleks.

Aasta hiljem olime teistsugused. Ma ei kartnud enam vaikust — nüüd kõlas majas alati nende naer. Me tegime koos pelmeene, värvisime lihavõttemune, korraldasime köögis tantsuõhtuid. Mõnikord, kui nad naersid, tabasin end jälle tundmas õnne. Tõelist, lihtsat.

Uusaastapidustustel tõi vanem mulle joonistuse: kolm kuju — mina ja nemad. Kirjutas alla: «Minu pere».
Ja sel hetkel mõistsin, et tõenäoliselt teen kõike õigesti. Sest pole tähtis, kui palju valu on minevikus, kui kõrval on need, kelle jaoks tasub hommikul tõusta.

Nüüd kutsuvad nad mind «emuks». See sõna ühendab justkui kaks maailma — minevikku ja olevikku. Seal on kõik: nende ema, minu tütar, meie elu pärast.
Mõned korrad räägin temaga veel — sosinal, kui tüdrukud magavad. Räägin, kuidas nad kasvavad, kui palju armastavad laulda, kuidas noorim naerab täpselt samamoodi, nagu tema lapsepõlves.

Ma sain vanaemaks ja emaks ühel päeval. Ja võib-olla just siis mõistsin, mida tähendab tõeliselt elada — mitte enda jaoks, vaid nende jaoks, kes on jäänud.

Aga kas teie suudaksite andestada inimesele, kes loobus oma lastest, teades, et neil pole enam kedagi oodata?