Ma sain kogemata teada, et minu äraoleku ajal nimetab ämm mind oma endise minia nimega, kui ta räägib mu mehega

Ma ei ole ideaalne naine. Aga ma proovin. Oleme Adamiga koos olnud juba peaaegu neli aastat ja hoolimata kõigest usun ma siiralt, et meie vahel on midagi tõelist. Me oleme erinevad, me vaidleme, kuid me oleme siiski meeskond. Ma armastan teda. Ja mul tundub, et tema armastab mind ka.

Minu suhted ämmaga on alati olnud pigem neutraalsed. Mitte lähedased, aga ka mitte vaenulikud. Ta naeratas viisakalt, õnnitles pühade puhul, helistas, kui oli vaja. Mina püüdsin olla austav. Hoida distantsi. Mitte survestada teda lähedasemaks muutuma.

Ja siis ühel päeval kuulsin ma kogemata üht vestlust. Jõudsin koju varem kui plaanitud — koosolek tühistati. Uks oli veidi paokil ja Adam rääkis telefoniga valjuhääldi kaudu. Kuulsin tema häält ning tema ema oma. Nad vestlesid ja naersid, kui äkki kostus tema ema hääl:

— No ütle Emmale, et ta ära muretseks. Kõik saab korda.

Ma jäin tardunult seisma. Emma — see ei ole mina.

Emma on tema endine naine.

Alguses arvasin, et kuulsin valesti. Või et ämm eksis. Kuid siis kuulsin uuesti:

— Emma tegi alati nii, sa ju mäletad. Ja kuidas ta hoolitses, kui sa haige olid…

Hiilisin vaikselt korterisse. Adam jäi vait, kui mind nägi. Ma ei öelnud midagi. Läksin lihtsalt kööki. Aga sees kees kõik üle. Mitte armukadedusest. Vaid alandusest. See, et minu selja taga ei ole mina lihtsalt mina. Olen kellegi teise vari.

Hiljem õhtul küsisin ma temalt:

— Kas sa oled märganud, et su ema kutsub mind Emmaks?

Adam pööras oma pilgu maha. Ja siis ütles:

— Jah. Vahel. Ma olen talle öelnud. Aga tema sõnul on see harjumus. Ta ütles, et „te olete ikkagi veidi sarnased“.

Ma hakkasin naerma. Sarnased. Kellega? Tema valikuga oma pojale? Või sellega, keda tema arvates peeti „väärilisemaks“?

Ma ei tahtnud skandaali. Aga ma tahtsin olla nähtav. Olla mina ise. Olla päris.

Nädal hiljem kutsusin ma ämma teed jooma. Rahulikult. Ilma etteheideteta. Ning ütlesin otse:

— Minu nimi ei ole Emma. Ma ei ole tema jätk. Mina olen Alison. Mina olen ka inimene. Ja ma armastan teie poega. Aga ma ei luba end pidada „mugavaks asenduseks“.

Ta vaikis. Kaua. Ja siis vaatas äkki kõrvale ning ütles:

— Teate, see on minu jaoks raske. Ma olen harjunud. Aga te olete õige. Te vääriksite olla see, kes te olete. Ma püüan.

See ei olnud täielik leppimine. Aga see oli samm. Adam hoidis mu kätt. Ja esimest korda tundsin ma: ta on minu valinud. Teadlikult.

Mõnikord tuleb lihtsalt meelde tuletada: sind ei saa asendada. Isegi kui keegi väga tahaks, et asjad oleksid teisiti.