Ma pettisin oma meest — ja ma pole kindel, kas kahetsen seda…

Ma ise ei usu, et kirjutan neid sõnu. Veel mõned kuud tagasi oleksin öelnud: selline asi võib juhtuda teistega, aga mitte minuga.
Ja siis juhtus kõik — mitte filmis, mitte raamatus, vaid päriselus, tavalise ärireisi ajal.
Ja kuigi mõistus kisendab, et see oli viga, sosistab süda täiesti vastupidist.

See oli bankett pärast konverentsi. Paljud inimesed, naer, klaaside kõlin, kerge vein. Istusin kolleegi kõrval, keda olin juba ammu tundnud. Kunagi ei vaadanud ma teda teisiti, kui meeldiva vestluskaaslasena — nutikas, lõbus, sära silmis.
Aga sel õhtul oli kõik teisiti.
Võib-olla sellepärast, et kodus olin juba ammu muutunud sisustuse osaks — vajalikuks, aga nähtamatuks.
Võib-olla sellepärast, et ma lihtsalt tahtsin end tunda naisena, mitte ainult naise, ema ja koduabilisana.

Me rääkisime kaua — raamatutest, elust, sellest, mis meile meeldib. Siis vein vallandas keelepaelad ja tema pilk muutus pehmemaks, soojemaks.
Mingil hetkel ütles ta vaikselt:
— Ma pole ammu kohanud inimest, kes oskab nii hästi kuulata.
Ja äkki tundsin, kuidas ma punastasin. See žest — unustatu, peaaegu võõras.

Pärast õhtusööki pakkus ta, et saadab mind hotelli. Me kõndisime mööda vaikset tänavat, tuul sasib juukseid, ja mulle tundus, nagu oleksin vabanenud elu tavapärasest koormast. Hotelli uste juures peatusime. Ma oleksin võinud öelda “head ööd” ja lahkuda. Oleksin võinud… aga ei öelnud.
Ta vaatas mulle küsivalt otsa. Ma naeratasin. Ja siis see juhtus.

Ta suudles mind — ettevaatlikult, peaaegu kartlikult. Ma ei tõmbunud tagasi. Maailm meie ümber kadus: ei olnud ärireisi, ega meest, ega kodu. Olime ainult meie kaks. Ja ma hingasin tõeliselt.

Edasi kulges kõik loomulikult, justkui iseenesest. Ja alles hommikul, kui ärkasin tema kõrval, vaatasin laespoole ja mõtlesin:
— Mida ma olen teinud?
Kuid sellele järgnes teine mõte:
— Miks ma peaksin kahetsema?

Sest ma olen nii palju aastaid elanud üksildustundega, isegi kui ma polnud üksi.
Mu mees ei näinud minus naist. Ta ei küsinud, millest ma unistan. Ta ei kallistanud mind, kui mul oli halb. Me jagasime kodu, arveid, kohustusi — aga mitte elu.
Aga sel ööl tundsin end taas elavana.

Tagasiteel vaatasin rongiaknast välja ja mõtlesin: kui kummaline — reetmine, mida olin kogu elu kartnud, kinkis mulle jõu.
Ma ei taha minna teise mehe juurde. Meil kõigil on oma elu. Aga nüüd ma tean — ma oskan veel tunda. Oskan veel tahta. Oskan olla mina ise.

Kui koju jõudsin, istus mees teleri ees.
— Kas käisid poodi teel? — küsis ta.
Ei sõna sellest, et ta igatses. Ei küsimust, kuidas reis läks.
Ja sel hetkel mõistsin — minus on midagi igaveseks muutunud.

Sellest ajast peale elangi selle saladusega. Mõnikord ärkan keset ööd kartuses, et ta saab teada. Ja mõnikord mõtlen: isegi kui ta saab teada, kas see muudab midagi? Võib-olla on meie vahel kõik juba ammu lõppenud.

Kas ma kahetsen? Ei.
Ma ei kahetse, et mäletasin, mis tunne on elus olla. Ma ei kahetse, et tundsin, kuidas süda lööb kiiremini.
Kahetsen ainult üht — et omaenda kodus kadus see tunne aastaid tagasi.

Nüüd olen ristis. Võin teeselda, et midagi ei juhtunud, ja jätkata elu nagu varem. Või võin proovida päästa seda, mis on ehk juba ammu surnud.
Või võin — esimest korda üle pikkade aastate — valida iseenda.

Ma ei tea, kuidas käitun.
Tean ainult üht: ma pettisin oma meest… ja ma pole kindel, kas kahetsen seda.

Aga mida teie arvate — kas on võimalik andestada endale selline tegu, mis ühe hetkega taaselustas elumaitse?