«Ma ootasin, et sa tagasi tuled…»

Ta lebas teeääres jõuetuna juba kolmandat päeva.

Märg, külmast lõdisemas, sinise silmaga ja karvaga, mis oli muutunud sassi mustusest ja vihmast. Mööduvad autod hirmutasid teda, kuid ta ei lahkunud. Ta ootas.

Ta ei teadnud, et neid ei tule enam tagasi.

Kus nende auto — valge, vana, lõhnas kohvi ja piparmündikommide järele — seisis, nägi ta, kuidas seda ära veeti. Ta mäletas, kuidas uks valjult kinni löödi, kuidas vali signaal kõrvulukustavalt vaikust lõhestas ja kuidas rataste alt tõusis veepiiskade pilv. Ta jooksis, tahtis särtsakalt peale hüpata, nagu alati. Kuid teda ei võetud kaasa.

Tal oli valus — mitte vihmast ja näljast. Valus oli sellest, et uks ei avanenud enam.

Inimesed, kes mööda kõndisid, peatusid hetkeks. Mõned pildistasid telefoniga, mõned viskasid leivakoorukese, mõned urisesid: «Näed, jälle keegi on selle maha visanud». Aga teda ei visatud kuhugi. Teda armastati.

Kuni ühel hetkel.

Perenaine silitas teda selja juurest, kutsus teda naljakate nimedega ja naeris, kui ta aknalauale hüppas. Ja peremees kirus teda ainult naljatades. Ta teadis, et nemad on tema pere. Ta magas nende jalgade juures, tundis nende kehasoojust ja oli veendunud: see on igavesti.

Kuid sel päeval nad lahkusid. Tema peas ei mahtunud see: miks ilma temata?

Ta üritas autole järele joosta. Ei suutnud järgi jõuda ja ta pöördus tagasi kohta, kuhu teda oli jäetud. Teelt paiskus teda vastu veelaine. Ta kukkus, sai löögi, silma juurde sai sinika. Möödus päev. Teine. Ta peaaegu ei söönud. Jõi ainult vihmavett lombist. Tema kõrvad tõmblesid iga heli peale — äkki on need nemad?

Mõnikord tundus talle, et kuuleb tema häält. Justkui kutsuks tema teda. Ta kargaks püsti, jooksis tee poole… ja seejärel naasis taas teeäärde.

Lähedal asuva maja aknast vaatas naine teda. Iga päev — teda. Ta ei suutnud mõista, miks ta ei lähe minema. Ta toitistas teda, tõi süüa. Kuid ta naasis ikka asfaldile, märjale äärekivile, tühjusesse, mida ei suutnud täita isegi kõige armsam inimene.

Neljandal päeval naine enam ei suutnud.

Läks välja, põlvitas märjale asfaldile ja hakkas temaga rääkima. Rahulikult. Vaikselt. Nagu lapsega.

— Sa ei ole ju süüdi, eks? .. Nemad lihtsalt sõitsid edasi. Ilma sinuta. Ja sina ikka veel ootad neid…

Ta vaatas talle silma. Ei jooksnud ära. Ei sisisenud. Lihtsalt vaatas väsinud silmadega, justkui küsides: «Aga äkki nad tulevad tagasi?»

— Mina ei suuda neid sulle asendada… kuid ma võin proovida. Ainult siis, kui sa nõustud.

Ta tardus paigale. Siis, aeglaselt, pingutusega, tõusis. Astus ligi. Toetus tema jalgade vastu.

Ja sel hetkel voolasid naise silmist pisarad. Mitte sellepärast, et kahju olla. Aga sellepärast, et tema teos — selles raskes, longavas sammus — oli kogu see valu, mida reeturlik süda võib kogeda.

Nüüd magab ta naise diivanil, mähituna pleedi sisse. Ikka veel haige silmaga, kuid puhas ja söönud. Naine pani talle nimeks lihtsalt — Griss, sest et ta oli hall, nagu vihm. Ta ärkab ikka vahel öösel üles ja läheb ukse juurde. Kuulab. Näu. Ootab….

Kuid enam mitte nii.

Sest et nüüd ootavad ja armastavad teda teised.

Kas olete kunagi tundnud, et looma süda puruneb tugevamini kui inimesel? Mida te teeksite, kui näeksite teda tee ääres?..