Ma olin teel, et naist ja vastsündinud kaksikuid haiglast koju viia, kuid leidsin eest vaid pisikesed beebid ja kirja…

Minu nimi on Leo ja ma ei unusta kunagi seda pilves õhtut, kui tundus, et kogu maailm oli mattunud halli vine alla. Tugev tuul kihutas taevast üle rebitud pilved ja niiske õhk tungis jaki alla, läbistades mu kontideni. Kiirustasin haiglasse, et võtta koju kaasa oma naine Isabel ja meie vastsündinud kaksikud, kellest me olime nii kaua unistanud.

Tavaliselt on see rõõmus hetk – koju naasmise rõõm neljakesi, uute ühiste pereseikluste algus. Kuid mind piinas alateadlik rahutus juba hommikul: Isabel ei vastanud kõnedele, olles sõnumites justkui meelega vältinud üksikasju.

Astusin kiirelt haigla uksest sisse, tunda oli koridorides magusate ravimite lõhna ja soe mähkmearoom. Jõudsin toani ja leidsin sealt vaid tühja voodi, kuid hällis magasid meie pisikesed kaksikud. Nende väikeste hingetõmmete rahulikus rinnas peitus süütu leebus, samal ajal kui mu hinges tõusis hirm.

Öökappi peale oli jäetud kiri, mille peale nähes mu süda haarati valust. Seal oli vaid mõned sõnad: “Leo, ma ei saa teiega tagasi tulla. Anna andeks…”

Ei allkirja ega selgitusi. Seisin nagu pikselöögist tabatuna, teadmata, mida mõelda.

Tulles meelemärkusele, võtsin automaatselt beebid sülle. Üks neist hakkas nutma, justkui tundes minu ärevust. Sel hetkel piilus tuppa noor ja väsinud näoga medõde Sophie.

— Härra, kas teie abikaasa… on juba lahkunud? — küsis ta segaduses.
— Paistab küll, jah. Ja ma ei tea, kuhu, — alustasin ma hingeldades. — Kas teie pole teda näinud?

Sophie kehitas abitu õlgu:
— Käisin veidi aega protseduuride toas. Kui tagasi tulin, nägin, et toas pole kedagi peale beebide. Ta pole isegi ametlikult välja kirjutatud.

Ma tundsin, et mu pea hakkab ringi käima. “Miks ta nii tegi?” pulbitses mu peas. “Kas me ei oodanud seda koos?”

Medõde aitas mul dokumentidega korda ajada, et saaksin lapsed koju viia. Kuid sees oli tühjus. Kuhu Isabel kadus? Öö möödus ärevuses ja pidevates toimetamistes vastsündinutega. Läbi pisarate ja hirmu palusin ma pisikesi, et kõik oleks hästi, kui nad annaksid mulle veidi aega…

Hommikul, kui lõpuks suutsin kaksikud magama panna, hakkasin läbi helistama kõiki tuttavaid ja sugulasi — edutult. Keegi ei teadnud, kuhu Isabel läinud võib olla.

Meenus, kuidas ta viimastel kuudel murelikuna tundus, nagu võitleks oma sisemiste hirmudega. Ja ikka ütles: “Kõik on korras, kallis,” kuigi temasisene kahtlus oli selgelt tajutav.

Möödus mitu päeva. Minu närvid olid viimase piirini viidud: vaja oli kord lapsi toita, neid magama panna, kord ajas ema piim ümber, kord nuttis üks beebidest lakkamatult — jäin imikutega üksinda ja mul polnud aimugi, mis võis mu naisega juhtuda. Väljas sadas pidevalt vihma, märjast asfaltist õhkus niiskust ja ma polnud kodust peaaegu üldse lahkunud, kartes, et jään ilma mingist teabetoest Isabeli kohta.

Õhtu saabudes, kui ma vaikselt kaksikuid kiigutasin, helises telefon. Ekraanile ilmus tundmatu number. Süda hakkas kiiremini lööma, haarasin telefoni: “Tere, kes siin on?”

“Leo, see on Georg, su naaber. Kuule, siin trepikojas juhtus ringi jalutama üks mees, kes küsis sinust ja su naisest. Tundus mures olevat.”
Kas sa tead, mis ta nimi on? Miks ta siia tuli?

“Ta ei tutvustanud end. Ütles vaid, et tal on isiklik küsimus ja tal on hädasti vaja Isabel üles leida.”

Mulle tuli kätes värin. Kes see mees oli? Kas tal on pistmist mu naise kadumisega?

Sel samal ööl lugesin kirja jälle üle. “Ma ei saa tagasi tulla… Anna andeks.” Mind piinas küsimus: kas tõesti lahkus ta vabatahtlikult? Kas teda sunniti?

Järgmisel päeval, tundes kasvavat paanikat, otsustasin haiglasse minna ja arstidega isiklikult rääkida. Võib-olla olid nad midagi veel märganud. Vihm sadas lakkamatult, külm tuul rebis mu jopet, kui tormasin mööda märgi tänavaid ainuke lootus teada saada tõde.

Haiglas võttis mind vastu sama medõde Sophie, nüüd koos vanem ämmaemanda Annaga. Nad vaatasid teineteisele otsa ja lõpuks tunnistasid: “Isabel oli viimase nädala enne sünnitust väga pinges. Ta päris ikka ja jälle, kui kiiresti võib välja kirjutada, justkui kardaks keegi teda siin leida.”

— Kes võiks teda otsida? — küsisin ma uuesti, püüdes oma ärevust varjata.

Anna ohkas: “Ta rääkis midagi vanast võlast, et keegi ähvardab. Soovitasin tal pöörduda politseisse, kuid ta ainult raputas pead.”

Mu pea käis ringi. Võlg? Milline võlg? Me arutasime naisega kõik finantsküsimused läbi, ja ma ei teadnud mingeid “varjatud komistuskive”. Või varjas ta minevikku minu eest?

Kui ma tagasi koju tulin ja lapsi uinistasin, leidsin koridorist ukse alt lükatud õhukese ümbriku. Selle sees oli käsitsi kirjutatud leht: “Leo, palun vabandust. Ma lahendan kõik ise. Keegi ei pea kannatama. Hooli lastest…”

Allkirjaks oli “I.”, ja serval oli kas vihmast või pisaratest jäetud jälg. Tundsin, kuidas klomp tõusis mulle kurku. Miks ta ei lase mul teda aidata?

Äkitselt kostus uksele koputus. Avades leidsin eest selle tundmatu mehe, keda Georg kirjeldas. Pikk, karm pilk, kuid tema näost peegeldus kummaline ärevus.

— Tere, — ütles ta ärevalt. — Teie olete Leo?
— Jah. Kes te olete?
— Minu nimi on Matteo. Ma olen Isabeli isapoolne vend.

Nendest sõnadest tundsin end justkui elektrilöögina. Isabel ei rääkinud kunagi, et tal on vend.

— Kuulge, mul on temaga vaja rääkida, — jätkas ta kiiresti. — Kuulsin, et ta kadus pärast sünnitust. Laske mind sisse, ma seletan kõik.

Läksime elutuppa ja Matteo jagas lugu, mis pani mu vere tarduma. Aastaid tagasi oli Isabeli isal suuri võlgu ja peres juhtus painav draama. Isabel ja ta ema said kannatada, kui nad kaitsesid seda meest, ja lõpuks Isabel lubas, et ei lase kunagi oma lähedasi sedasi haavata. Nüüd tulid needsamad inimesed tema juurde tagasi, ähvardades paljastada vanad saladused ja nõuda maksmata summad.

— Ta otsustas lahkuda, et keegi ei saaks viga, — lõpetas Matteo kurvalt. — Ta uskus, et kui ta läheb, siis teid ei haarata sellesse kaasatusse.

Istusin, õlad raskusest longus, ja hällis hingasid vaikselt meie beebid. Matteo vaatas neid pehme kurbusega: “Ma ei taha kaotada oma õde. Otsime ta üles koos.”

Veetsime mitu päeva, otsides niidiotsi: vanu tuttavaid, unustatud aadresse. Lõpuks leidsime Isabeli väikesest mereäärsest linnast, kuhu ta, kurnatuna ja hirmul, oli põgenenud lootusega olukorda üksinda lahendada. Nägin teda istumas pingil sadama ääres, kus õhus oli tunda mere soola ja kala lõhna ning hall merelahing näis lõputuna.

Kui ta meid koos Matteoga nägi, süütas see tema silmades hirmu, mis asendus kergendusega. Ta kargas püsti, tahkas midagi öelda, kuid ma kallistasin teda kõvasti, tundes, kuidas tema õlad värisevad.

— Anna andeks, Leo, — sosistas ta. — Ma ei tahtnud sind kaasata…

Püüdsin pisaraid tagasi hoida: — Me oleme pere. Sa ei oleks pidanud seda üksi tegema. Enam kunagi ära tee nii.

Matteo noogutas ja taipasin, et meie kolm suudame koos lahendada kõik probleemid. Need, kes ähvardasid, ei osanud ette näha meie kindlameelsust. Pöördusime politseisse, kogusime tõendeid — ja asi hakkas lahenema. Muidugi pidi veel läbi käima kohtuvaidlused ja tuua rahu meie ellu tagasi, kuid kõige tähtsam: olime jälle koos.

Mõni nädal hiljem, hoidsin jälle meie kaksikuid kodus käes, seistes mu kõrval oli mu naine, sügava tänutundega ilme. Akna taga voolas selge päikesepaisteline valgus, ja õhk täitus äkitselt kevade lõhnaga, kuigi kalendri järgi oli alles sügis algamas. See oli justkui sümbol uuenemisest ja lootusest.

Isabel naeratas arglikult: — Anna andeks… See ei kordu enam. Mõistan nüüd, et ei saa päästa kõiki, unustades kõige lähedasema inimese.

Võtsin tema käe: — Peamine on see, et oleme koos ja et sa oled elus ja terve. Kõigega muuga saame hakkama.

Sel hetkel tundsin, kuidas soe lembelus vabaduse lainena kattis minuga ja kustutas viimasel ajal valitsenud hirmud. Ees seisab pikk teekond, kuid nüüd olen kindel, et ükski saladus ei saa me peret purustada, kui me jääme üksteisega kokku. Ja vaadates laste õnnelikke silmi, tänasin saatust selle eest, et oleme kõik jälle kodus — koos ja tugevamad kui kunagi varem.