Ma olin 35, kui ema haiglavoodil sosistas sõnu, mis mu kogu senise usu pea peale pöörasid…

Ema oli juba nädal aega haiglas olnud. Arstid rääkisid vaikselt, justkui kardaks nad, et ema kuuleb oma surmaotsust.
Ma tulin igal õhtul — tõin puuvilju, istusin tema kõrval, hoidsin ta kätt ja rääkisin igapäevaasjadest.

Ühel päeval pigistas ta äkki mu kätt ja ütles:

— Pane uks kinni. Mul on sulle midagi öelda…

Ma arvasin, et jutt läheb testamendile, dokumentidele, kõigele muule, aga mitte sellele.
Ta vaikis pikalt, vaatas mulle siis otse silma ja ütles:

— Ta ei ole sinu isa.

Maailm justkui seiskus.
Ma ei saanud aru. Küsisin uuesti. Ja siis kuulsin sõnu, mis mu sees kõik segi paiskas…

Ta rääkis vaiksel, peaaegu kuuldamatul häälel, justkui kartes, et seinad jätavad meelde. Ta jutustas, et aasta enne abielu oli tal teine mees. Lühike lugu — juhuslik kohtumine, mõned kuud koos. Ta lahkus välismaale ja ei tulnud enam tagasi. Ja siis sai ta teada, et ootab last. Mind.

Ta otsustas teda mitte otsida. Saada ise hakkama. Kuid mõne kuu pärast kohtas ta meest, keda mina kogu elu isaks kutsusin. Tema teadis kõike algusest peale. Võttis teda — ja mind.

Ma kuulasin, aga sõnad ei jõudnud kohale. Mu silme ees seisis lapsepõlvepilt: kuidas ta õpetas mind jalgrattaga sõitma, kuidas ta karjus tribil koolivõistlustel, kuidas ta hoidis mu kätt, kui ma esimest korda kooli läksin. Ta teadis. Kogu selle aja — teadis.

— Miks sa varem ei rääkinud? — küsisin, tundes, kuidas hääl värises.
— Kartsin, — vastas ta. — Kartsin, et sa lõpetad tema armastamise. Et lõhun selle, mis teil on.

Ma lahkusin palatist ja seisin pikalt koridoris, vaadates põrandat. Inimesed möödusid, elu jätkus, aga minu sees justkui kustus valgus. Kes ma nüüd olen? Ja miks tõde saabus nii hilja?

Õhtul naasin koju. Ta istus köögis, jõi teed. Tõstis pilgu — ja mõistis kõike. Tal oli ilmselt jõudu helistada.
— Ma tahtsin alati rääkida, — ütles ta vaikselt. — Aga ei teadnud, kuidas. Kartsin, et arvad, et ma petsin sind.
— Sa petsidki, — lipsas mul üle huulte.
Ta langetas pea.
— Võibolla. Kuid ma armastasin sind esimesest päevast. Minu jaoks oled sa poeg. Alati oled olnud. Ja see on tähtsam kui veri.

Me istusime vaikides. Esimest korda elus ei leidnud ma sõnu. Ma ei teadnud, mida tunnen: valu, viha, tänulikkus, segadus — kõik oli sassis.

Siis meenus: olin umbes seitse aastat vana. Leidsin end haiglas kõrge palavikuga. Ta veetis ööd minu kõrval toolil, ei lahkunud sammugi. Kui mul kergem hakkas, avasin silmad ja nägin teda — istumas, väsinud näo ja pisaratega silmis. Ta nuttis. Mitte kohusetundest — armastusest.

Mõni päev hiljem naasin tema juurde. Ta avas ukse ja ma lihtsalt kallistasin teda. Ilma sõnadeta. Ta kallistas vastu.
— Anna andeks, — ütles ta.
— Ei, — vastasin mina. — Aitäh.

Mu ema suri kuu hiljem. Matustel ütles keegi sugulastest:
— Kui väga te olete isaga sarnased.
Me ei olnud sarnased. Kuid võib-olla aastad, mis koos veedetud, teevad inimesed sarnasemaks kui geenid.

Nüüd tean üht: isa — see pole see, kes sulle elu andis, vaid see, kes jäi, kui see oli väljakannatamatu.

Aga kas teie suudaksite andestada vale, kui teaksite, et see oli tingitud armastusest?