Ma olen ikka veel sinu poeg, ema: kiri emale

Sa loed vanu tervitusi värvilistelt kaartidelt, kus kõik rõõmustavad, et sa said minu. Sa ei too tagasi minu lapsepõlve ning mälestuseks sellest hoiad sa alles salku mu heledaid juukseid, kulunud mähkmeid ja minu esimest piimahammast.

Sa ei kirjuta ümber minu suureks kasvamist ning iga minu ohtlik samm, iga noorpõlves suitsetatud sigaret, väljaviskamine kolledžist, kodunt lahkumine terveks päevaks on sügavate kortsudena jäädvustunud sinu nahale.

Nüüd olen ma täiskasvanu ja me ei vaja enam esemeid. Meil on üksteist, elusad ja lahutamatult seotud, siin ja praegu. Ja mõnikord ütlen ma, et laupäeval sõidan ma ema vaatama, ja mu naine krimpsutab armukadedalt nina, kuid ma ei muuda oma otsust, sest ma igatsen sind.

Sa võib-olla arvad, et nüüd, kui ma oskan kõndida, teha valikuid, kaitsta end ja armastada, et ma ei vaja sind enam, kuid sa oled mulle vajalik, ema, ma olen ikka veel sinu poeg.

Ma teen mõnikord vigu, ema.
Koju tulin ma tagasi, kui kakluses kalli jaki lõhkusin, kui esimest korda õlut proovisin, kui sain halbu hindeid. Sa ootasid ja võtsid mind vastu igasugusena, lööduna, vihasena, süüdlasena, ja ma teadsin, et homme saan ma kindlasti noomida, aga täna mind kallistatakse ja hellitatakse juba ainuüksi selle eest, et ma elusana koju tagasi jõudsin.

Läbi aastate on see kindlustunne minuga jäänud. Iga päev tean ma, et võin tulla sinu juurde, lööduna elu poolt, vihane olukordade peale, süüdi enda probleemides, ja kui ma saan mingit noomida, siis ainult selle eest, et olen kõhnunud, söön halvasti ja harva helistan.

Mõnikord elus peale kerkivas pimeduses särab sinu aknast valgus kui majakas ja see valgus on mulle nii vajalik, ema, sest ma olen ikka veel sinu poeg.

Ma meenutan nii tihti lapsepõlve, ema.
Kui ma läksin kuuendasse klassi, võtsid sa kapist välja halli mantli, millel olid pruuni ruudud ja mis osteti kunagi suuremana, ning millesse ma olin lõpuks kasvanud. “See on kõige moodsam asi praegu!” teatasid sa, aga mina pidasin väikese skandaali, kuna mulle tundus, et näen selles rumal välja. Praegu on mul täpselt sama mantel, aga valitud stilisti poolt, ja see on kümme korda kallim.

Neid lugusid meenutades on mul raske naeratust tagasi hoida. Vaata vaid, kui palju ühiseid mälestusi meil on. Kui palju oleme koos läbinud ja millistel keerulistel elukeerudel oled sa mind saatnud.

Maailmas on ainult kaks inimest, keda need ühised mälestused ühendavad, sina ja mina, seega olen ma ikka veel sinu poeg.
Mõnikord väsin ma nii ära, ema.

Nüüd on mulle pandud suur vastutus. Aeg nõuab, et oleksin igas valdkonnas parim, saavutaksin, püüdleksin, saaksin. Kui ma tööl haaret veidi lõdvendan, riskin tulu kaotamisega, kui kodus alan, siis riskin oma naise pettumusega.

Tundub, et on ainult üks koht maailmas, kus saan ilmuda nõrgana, ilma et sellega riski tekitaksin, ja see koht on sinu kodu. Olen nüüd nõrk, ja sa ei mõista mind hukka, olen nüüd sõna otseses mõttes jõuetu, ja sa tunnen mulle kaasa, olen nüüd lihtsalt tühjaks saanud, ja sa ei pea mind pettumuseks.

Mõnikord tahan ma jälle olla väike ja usaldada kõik oma mured sinule, olla lõdvestunud ja nõrk, ma vajan seda ikka veel nii väga, mis tähendab, et olen ikka veel sinu poeg.

Maailmas on nii vähe kindlust, ema.
Vahel vaatad ringi, otsides midagi, mis oleks garanteeritud, ja mõistad, et mingeid garantiisid pole. Tead, äripartnerid võivad alt vedada, naine võib lahkuda, sõpradega võib aegki suhetest lahutada, ja vahel kahtled ka iseendas.

Kuid mitte kunagi enda elu jooksul pole ma kahelnud sinu armastuses. See armastus on kindel nagu tummine maapind jalgade all, see on alustala, millelt me teeme oma esimesed sammud, ja millele toetume, kui pole enam midagi, millest kinni hoida. See on nagu külastada oma lapsepõlve vanalinna ja leida kõik hooned lagunenud ja hävinenud, kuid avastada ainus ellu jäänud graniitsammas, mis on sajandeid selles samas kohas püsinud ja on siiani alles.

Sinu armastus, ilma garantiita ja templita, on läbi proovitud looduse ja minu raske iseloomuga, see toetab mind, ema, ja ma olen nii rõõmus, et ma olen ikka veel sinu poeg.

Ma armastan seda naist, ema.
Lapsena naeratasin igale vastutulijale, ja iga võõras võis mind sülle võtta ja tundmatus suunas minema viia. Kuid sina hoidsid mind oma lumivalgete luigetiibadega, takistades võõrastel pääsemast minu lapse südamesse, solvata või petta mind.

Sa valisid minu suhtlusringi ning minu sümpaatiad põhinesid sinu sümpaatiatel. Nüüd olen ma täiskasvanud ja minu kõrval on naine, kelle valisin ise. Mingil hetkel märkasin ma sarnase nägude hulgas seda kahvatut freckle’itega nägu ja armusin iga tema freckle’isse. Sa ikka imestasid, mida meil ühist on, ja miks ma teda armastan.

Tead, see on just see naine, kes ootab meie lapsi koju igasugustena: löödud, vihased, süüdi. Just see naine kogub kasti mälestusi, esimesi laste käsitööesemeid, fotosid, kirjalikult üles märgib lõbusad lood, mis meiega juhtusid. Just selle naise armastus seisab nagu graniitkivi habras ja ebakindel maailmas, kuhu meie lapsed ilmuvad.

Ma jälgin seda kõike ja muretsen vähem nende tuleviku pärast, mõeldes sinule, muretsen vähem enda pärast.
Ma olen nii tänulik sulle, ema, et ma olen ikka veel sinu poeg.