Ma olen 45-aastane ja mu ema on 85. Kuidas elada ühes majas vananeva emaga?
Mõnikord tundub mulle, et oleme taas rollid vahetanud. Ainult nüüd ei ole mina, viieaastane, see, kes pimeduse kartuses tema poole käed sirutab, vaid tema — kaheksakümneviieaastane — kutsub mind öösel, sest ta jälle unustas, mis päev täna on. Või sest ta nägi und isast. Või lihtsalt on tal üksik.
Kui olin 30, unistasin oma kodust. Suurest, valgusküllasest, kus toad olid vaiksed ja seinad kaetud fotodega. Kui ma selle lõpuks sain, kolis ema peaaegu kohe minu juurde — pärast seda, kui ta murdis oma puusa. Mina ja mu vend otsustasime, et nii on parem: tema eest hoolitseda on lihtsam ning haigla hirmutas teda väga. Vend elab välismaal ja mina — “lähedal”, nagu vanemad inimesed ütlevad. Nii jäi ta “ajutiselt” meie juurde. Juba 12 aastat.
Tol ajal arvasin, et saan hakkama. Olen tugev, kangekaelne ja täiskasvanu. Kuid siis algasid väikesed raskused: teda häiris teleri vali heli, ta torises, et soolan suppi valesti, solvus, kui läksin tööle varem, kui ta oleks tahtnud.
Ükskord tulin töölt koju väsinuna, panin koti maha ja kuulsin:
— Sa ei armasta mind üldse. Kogu päeva ei helistanud kordagi.
Ja ma istusin toolile ja puhkesin nutma. Sest ma helistasin — kaks korda. Aga tema unustas.
Olen 45. Ja mul ei ole isiklikku elu. Mitte sellepärast, et ma ei tahaks, vaid sellepärast, et ema ei maga, kui ma lahkun. Ja iga minu hiljem kui üheksast naasmine — see on nagu seletus vanemate koosolekul. Armastan teda. Ja nendel hetkedel, kui ta naerab, meenutades, kuidas ma lapsena hobuseid kartsin, tunnen, et see on seda väärt. Kuid teistel hetkedel — etteheidete, kapriiside, korduvate küsimuste ajal — tunnen end väsinud tütrena.
Elame ühes majas, kuid eri aegades. Mina — olevikus, täis asju, plaane, tasumata arveid ja lõputuid tähtaegu. Tema — minevikus, kus isa on veel elus, mina käin koolis ja tema küpsetab igal reedel kooki. Tema reaalsus — need on mustvalged fotod ja vanade raamatute lõhn.
Elamine vanema vanemaga on nagu elamine omaenda elu muuseumis. Kus sa ei ole külastaja, vaid hooldustöötaja. Vastutavad korra, hoolduse ja — mis kõige tähtsam — vaikuse eest, et miski ei häiriks eksponaate.
Mõnikord on päevi, kui vaevu suudan ärritust taltsutada. Kui unistan lihtsalt kolimisest väiksesse korterisse, kus pole ravimtaimede lõhna, vanade kella tiksumist ja raadiojaama, mis mängib lõputult klassikat. Kus keegi ei küsi kümme korda päevas: “Kus mu tabletid on?”
Kuid on ka teisi.
Hommik. Ta magab toolil. Õrn, habras, pleedi sees. Nägu — nagu tüdrukul. Istun temaga. Lihtsalt nii. Ilma sõnadeta. Ja äkki tunnen tema kätt enda omal — vaevu soe, kuiv, ettevaatlik. Ta avab oma silmad:
— Sa oled ju minu tüdruk…
Ja see on kõik. Olen jälle — tema tüdruk. Ja taas tahan elada ühes majas. Vähemalt natuke aega veel. Kuni pole hilja.
Kas olete kunagi elanud oma vanemate vanematega? Mis oli teie jaoks selles kogemuses kõige raskem ja väärtuslikum?
