Ma olen 17-aastane ja valmis iseseisvaks eluks. Aga ema ütleb, et ma pole selleks üldse võimeline, ning ausalt öeldes ei saa ma aru, miks
Olen 17 ja mul on kindel tunne: ma tahan elada omal käel. Mitte põgeneda, mitte millegi vastu protestida, mitte ajendatuna emotsioonidest — vaid seetõttu, et ma tunnen end piisavalt tugevana. Ma oskan valmistada lihtsat toitu, pesu pesta ja ühistranspordi eest maksta, saan aru sõiduplaanidest, oskan suhelda, esitada küsimusi ja leida vastuseid. Ma ei ole täiuslik, kuid ma õpin. Ja iga kord, kui proovin midagi ise teha — tunnen ma enesekindlust.
Aga ema arvab teisiti. Ta ütleb, et ma olen «ikka veel laps». Et ma «ei tea, mis on päris elu». Et ma «ei oska raskustega toime tulla». Ta ütleb seda leebelt, armastusega, aga nendes sõnades kuulen ma: «Ma ei usu sinusse». Ja see teeb haiget.
Ma ei küsi temalt raha. Ma ei palu tal korterit osta. Ma tahan lihtsalt proovida. Ühe toa üürimist. Töötamist. Vigade tegemist. Ja — jah — nende eest vastutamist. Sest just nii kasvab inimene. Läbi kogemuste, katsetuste, vabaduse ja selle tagajärgede.
Ma küsin endalt: miks ta ei usu minusse? Kas põhjuseks on see, et olin varem hajameelne? Unustasin võtmed, ajasin päevad sassi? Jah. Seda juhtus. Kuid ma ei seisa ju paigal. Kas asi võib olla selles, et tal on hirm? Loomulikult. Tema hirm — see on ema hirm. Hirm, et ma ei tule toime. Et mul hakkab valus. Et ta ei saa mind kaitsta.
Ent, äkki see hirm polegi seotud mitte minuga, vaid temaga endaga? Sellega, et ta kaotab kontrolli, harjumuspärase elukorralduse, tunde, et ma olen «tema laps»?
Ma ei taha temaga sidet katki teha. Vastupidi. Ma tahan, et ta tunneks minu üle uhkust. Et ta näeks, kuidas ma sirgun. Näeks, et kõik, mida ta mulle õpetas — pole läinud kaotsi. Ma tahan öelda: «Vaata, ema. Sa kasvatasid inimese, kes on võimeline ise hakkama saama».
Ma tean: elu ei tule lihtne. Kuid ma ei taha, et mind igavesti selle eest kaitstaks. Ma tahan seisata selle ees — vigade, võitude ja teadmatuseni ulatuvate hetkede keskel.
Võib-olla ma pole veel täiesti täiskasvanud. Kuid, kas täiskasvanuks olemine pole mitte soov kasvada, isegi siis, kui on hirm? Kas mitte selles ei seisne tõeline iseseisvus?
Ma ei palu luba. Ma palun usaldust. Ja veel — natuke usku. Sest ma olen valmis. Ja võib-olla on just see see, mida ema ei suuda veel aktsepteerida. Aga ma loodan, et ühel päeval — ta suudab.
