Ma nõustusin kohtuma tema naisega — ja tema tütre küsimus pani mind täiesti kimbatusse…

Ma mäletan, kuidas kõik algas — see oli tavaline, kuid samas nagu vaikne välgulöök. Ma pillasin võtmed maha parkimisplatsil, tema kummardus neid võtma ja me mõlemad naersime oma kohmakuse üle. Oli paar minutit, mil seisisime auto juures ja rääkisime tühjast-tähjast. Ta aitas minu kotid pagasiruumi viia, mina tänasin teda ja me vahetasime telefoninumbreid. Midagi dramaatilist polnud — lihtsalt kaks inimest, kellele meeldis teineteise häält kuulda.

Paari kohtumise järel see «lihtsalt» muutus coffee-mänguteks ja pikkadeks vestlusteks raamatutest, lapsepõlvest, sellest samast kohvikust jõe ääres, kus tundus, nagu aeg voolaks pehmemini. Ta ütles ausalt: «Ma olen abielus». Lihtne tunnistus, millel polnud õigustuse varju. Tema hääles oli väsimus, mitte kibestumus. Ja vaatamata kõikidele südametunnistuse hoiatustele oli miski, mis meie vahele tekkis — vaikne ja järjekindel. Ta lubas lahkuda. Ta kordas seda nagu mantrat: «Ma lahkun. Anna mulle aega». Ma uskusin teda. Ma mõtlesin, et kui ta astub sammu, siis kõik muutub õigeks.

Aasta hiljem näitas rasedustest kaks triipu. Ma ei mäleta, kuidas ma nutma hakkasin — teadisn vaid ühte: maailm jagunes jäädavalt «enne» ja «pärast». Ta tuli minu juurde ja nuttis tõsiselt, mitte häbist, vaid mõistmisest, millise hinnaga tulevad muutused. Me rääkisime tulevikust. Me lootsime. Kuid «vaja on aega» osutus lõksuks: vastused venitati edasi, vestlused moondusid pausideks ja mina lugesin päevi, oodates, millal ta ütleb: «Ma olen lahkunud».

Ühel õhtul helistas ta. Ja kurvalt ütles: «Tahaksin kohtuda». Minu sees kõik seiskus, võnkus loode — kerge tõuge, meeldetuletus sellest, et nüüd vastutan ma juba mitte ainult enda eest. Ma nõustusin kohtumisega selles samas jõeäärses kohvikus — mitte stseeni tegemiseks, vaid et vaadata talle silma ja mõista, mida ma ära võtaksin. Sõrmed hõõrusid harjumuspäraselt ümmargust kõhtu; seda varjata oli võimatu, ja ma ei proovinudki.

Kohvik oli poolenisti tühi ja soe: lambid valgustasid pehmelt lauakesi, millel mängis veel hiline päevapäike. Ta sisenes lastega, nagu omasse ruumi — kott täis vihikuid ja küpsiseid, naiseliku korra- ja rutiinitundega. Ta istus vastas — sirge ja rahulik. Tema ei tulnud; naine palus, et kohtumine toimuks «temata», ja see rääkis enda eest nii mõndagi.

Ma rääkisin rahulikult ja ilustamata, kuidas see algas, et ma ei olnud tema sõnade suhtes kurt, et rasedus — ei olnud plaan, kuid see on reaalsus, mida ei saa ignoreerida. Ta kuulas, kuid ei karjunud. Tema pilgus olid nii valu kui ka väsinud tugevus, mis tuleneb aastatepikkusest kooselust. Lapsed ei seganud, kuid jälgisid: noorem keeras lusikat ja vanem tütar — peenikeste patsikestega — istus vaikselt, nagu kuulates täiskasvanute sõnade varjatud muusikat.

Ja äkki tõusis see tüdruk. Ta astus veidi lähemale ja tema hääl kõlas: «Kas sa tahad minu isa ära võtta?»

Küsimus läbistas ruumi. Seal polnud teatraalset hukkamõistu — vaid otsene vastusenõue. Ma tundsin, kuidas kõik mu sees seiskus: see valik enam ei tundunud isikliku romaanina — see puudutas lapsi, laste hommikusööke, magamaminekujutustusi, kellegi harjumusi ja väikest turvatunnet, mida ehitatakse aastatega. Mu süda kergitas mõttelt, et minu armastuse nimel võib kellegi teine maailm kokku variseda.

Ta, ema, tõmbas tütre enda ligi, ja selles liigutuses oli kõik: kaitse, etteheide ja väsinud õiglustahvel. Ma nägin nende nägudel midagi, mida ükski sõna ei suuda peita — ühiste aastate jälgi, pisiasju, mis loovad «meie»: vanu nalju, märkamatuid rituaale, öiseid vestlusi. Ja ma mõistsin: kui ta lahkub, peab see olema tema otsus, vaba valik, mitte põgenemine kellegi süütunde või ainult minu tunnete päästmise nimel.

Vestlus hajus vaikusesse, siis muutus vaikseteks nõudmisteks ja palveteks: ta palus aega, mitte pimedat alistumist, aga soovis kuulda, et tema otsus oleks läbimõeldud. Ma mõtlesin lapsele, kes minu sees kasvab, ja mul hakkas hirmus — mitte enda pärast, vaid nende kolme väikese silmapaari pärast, kes jälgivad iga meie viga. Lahkusin esimesena. Mitte argusest, vaid seetõttu, et mõistsin: nüüd pole aeg võõrast elu võtta vastu tuleviku kiuste.

Kohviku ukse juures vaatas see tüdruk mulle silma ja küsis vaevu kuuldavalt: «Kui ta lahkub, kas sa hakkad tema emaks?» Tema hääles oli nii lootust kui ka süüdistust. Seisnud ukseavas, kuulasin, kuidas minu sees lööb veel üks süda, ja ma ei suutnud anda vastust, mis rahuldaks kõiki.

Ma otsin endiselt vastust — kuidas käituda õigesti, kui armastus põrkub kokku kellegi teise kohustustega. Aga teie — mida teie minu asemel teeksite?