Ma nägin kogemata oma naise kirjavahetust — seal oli nimi, mida ma teadsin, ja kuupäev, mis muutis kõike
See on minu lugu. Ma olen viiekümne kaheksa aastane. Kakskümmend kuus aastat abielus. Kaks täiskasvanud last, tavaline elu — vähemalt nii ma arvasin.
Eelmisel teisipäeval võtsin ma kogemata oma naise telefoni. Mitte meelega — meie telefonid on sarnased, need lebasid kõrvuti öökapil. Tegin lukust lahti — ja nägin, et see on võõras. Tahtsin selle tagasi panna.
Ekraan ei kustunud kohe. Sellel oli kirjavahetus.
Ma ei kavatsenud lugeda. Aga ma nägin nime.
Nimi oli tuttav. Mitte võõras — inimene, keda ma tunnen. Õigemini tundsin varem. Me olime nooruses kolmekesi sõbrad — mina, mu naine ja tema. Siis kolis ta umbes kakskümmend aastat tagasi teise linna. Me kaotasime kontakti. Ma arvasin, et tema samuti.
Panin telefoni tagasi.
Läksin kööki. Valasin vett. Jõin selle püsti seistes ära.
Siis tulin tagasi. Võtsin selle uuesti.
Lugesin.
Kirjavahetus oli pikk — mitu kuud. Ma lugesin viimaseid sõnumeid. Midagi otseselt sobimatut seal ei olnud — lihtsalt vestlus. Elust, minevikust, ühistest tuttavatest.
Siis nägin kuupäeva, mida ta mainis.
See kuupäev oli meie pulma-aastapäev. Kolm kuud tagasi. Kakskümmend viis aastat abielu.
Ta kirjutas — õnne aastapäevaks. Ma mäletan seda päeva hästi.
Naine vastas — mina mäletan ka. Sa olid pulmas.
Ta kirjutas — olin. Ja ma mäletan ka seda, mida ma siis mõtlesin.
Mu naine ei vastanud sellele sõnumile. Vahetas teemat.
Panin telefoni käest. Läksin rõdule. Seisin ja vaatasin tänavale.
Ta oli meie pulmas. Ma teadsin seda — ta oli mu sõber. Aga mida ta siis mõtles — seda ma ei teadnud. Ja ma ei teadnud ka seda, et nad kakskümmend aastat hiljem omavahel kirjutavad.
Naine tuli mõne minuti pärast rõdule. Küsis — kas sa otsisid mu telefonist midagi.
See ei olnud küsimus — pigem väide. Ilmselt oli seda mu näost näha.
Ma ütlesin — võtsin selle kogemata. Nägin nime.
Ta vaikis.
Ma küsisin — kui kaua te olete kirjutanud.
Ta ütles — pool aastat. Ta leidis mu ise üles — kirjutas mulle internetis. Me lihtsalt suhtleme.
Ma küsisin — kas sa kavatsesid mulle sellest rääkida.
Ta vaikis hetke. Siis ütles — ma ei teadnud, kas sellest on vaja rääkida. See on lihtsalt kirjavahetus.
Lihtsalt kirjavahetus. Pool aastat. Inimesega, kes kirjutas, et mäletab, mida ta meie pulmas mõtles.
Ma ei karjunud. Läksin tuppa. Istusin tugitooli.
Naine tuli mulle järele. Peatus ukse juures.
Ma küsisin — mida ta siis mõtles. Pulmas.
Ta vaikis kaua. Siis ütles — et ma valisin mitte tema.
Vaikus toas kestis kaua.
Ma vaatasin aknast välja. Kakskümmend kuus aastat. Kaks last. Kodu, mida me koos ehitasime. Ja kusagil teises linnas inimene, kes kakskümmend kuus aastat mäletab, mida ta meie pulmas mõtles.
Ma küsisin — kas ta vastas talle sellele midagi.
Ta ütles — ei. Vahetas teemat.
Ma küsisin — miks sa teemat vahetasid.
Ta ütles — sest sellele ei olnud midagi vastata.
Ei olnud midagi vastata. See võis tähendada paljut. Või mitte midagi.
Me rääkisime kaua. Sain teada, et kirjavahetus oligi tõesti lihtsalt kirjavahetus — mälestused, ühised tuttavad. Et ta ei varjanud seda meelega — ta lihtsalt ei arvanud, et sellest on oluline rääkida.
Ma ütlesin — minu jaoks on oluline teada, kui sa suhtled inimesega, kes oli sinusse armunud.
Ta küsis — kas sa oled kindel, et ta oli minusse armunud.
Ma ütlesin — aga sina.
Ta ei vastanud.
Me ei tülitsenud sel õhtul. Aga vestlus ei lõppenud — see kestis veel mitu päeva. Aeglaselt, ettevaatlikult. Minevikust, sellest, mis oli enne meid. Asjadest, millest me polnud kahekümne kuue aasta jooksul kordagi rääkinud.
Kirjavahetuse lõpetas ta ise — ta ütles seda mulle. Ma ei palunud seda.
Aga miski muutus. Mitte halvemaks — lihtsalt teistsuguseks. Me hakkasime rääkima asjadest, mille olime varem kõrvale jätnud.
Võib-olla oligi seda vaja. Võib-olla on kahekümne kuue aasta pikkune vaikus mõne asja kohta lihtsalt liiga pikk.
Öelge ausalt — kas ma tegin õigesti, et küsisin temalt otse, või on mõned asjad parem jätta lugemata?
