– Ma müüsin teie pärast oma suvilat, nüüd peate teie mulle selle ostma!

Mõnikord soovin, et talv kestaks kauem, sest juba teist aastat järjest ärkab kevadel minu ämm oma nõudmisega, et ostaksime talle suvila. Kümme aastat tagasi tegi ta “kuningliku” žesti, müüs oma kuus aakrit koos kuuriga maha, et aidata meil laenu võtta. Nüüd aga on ta otsustanud, et see oli pigem laen, mis tuleb tagasi maksta.

Kui me oma mehega abiellusime, olid meil ainult suured plaanid tuleviku jaoks, mida toetasid soovid ja ambitsioonid. Ei korterit, ei autot, ei jõukaid sugulasi – ainult paljas entusiasm. Me ei oodanud universumilt kingitusi ja hakkasime ise oma õnne looma.

Elasime minu vanemate juures, et midagi kõrvale panna. Meilt ei nõutud kommunaalkulude katmist ja enamasti ostsid vanemad ka toidu. Meil oli ebamugav, aga isa naljatas, et kui me oma raha ära kulutame, ei saa nad meist kunagi lahti. Ta tegi nalja muidugi, sest ta oli mu mehega väga rahul ja leidis temas hingesugulase.

Me töötasime ja säästud kasvasid. Kui saabus aeg korterit osta, üllatasid vanemad meid. Selgus, et nad müüsid oma suvila maha, sest neil oli sellest küllalt saanud, ja annetasid saadud raha meile.

Mul oli natuke kahju, et suvila müüdi maha. See oli hea koht: kahekorruseline kivimaja ahju, elektri ja veega, vaatetorn ja hoolitsetud aed. Lapsena veetsime seal palju aega, aga viimase viie aasta jooksul polnud meil aega sinna minna ja vanemad olid väsinud. Nad ütlesid, et neil on raske aiatöid teha ja maja vajab pidevat hoolt.

Kuna suvila oli hästi hooldatud, õnnestus vanematel saada selle eest korralik summa. Ühetoalise korteri asemel otsustasime võtta kahetoalise ja igakuine laenumakse meid enam ei hirmutanud.

Ämm sai sellest kingitusest teada ja meil polnud mingit saladust. Me ei oodanud ega nõudnud temalt midagi, seega oli tema solvumist raske mõista. Mees arvas, et tema ema tundis end kuidagi puudutatuna – nagu oleksime tema abi puudumise üle kurtnud. Kuigi see polnud meie mõtteski.

Siis aga tuli ämm poole aasta pärast meie juurde, nägu võidukas, ja ulatas pangakaardi. Sellel oli umbes sada tuhat rubla. Meile oli see summa suur, aga laenu jaoks oli see vaid tilk meres.

Isegi see üllatas meid, sest me ei teadnud, kust ämm selle raha sai. Mees kartis, et ema võttis laenu, aga selgus, et ta oli samuti oma suvila maha müünud. See oli eemal, sinna oli ühistranspordiga raske ja pikk sõit. Ämmal ega meil polnud autot. Lisaks oli suvila rohkem mehe isa jaoks – tema seal tegutses, ema aga polnud kunagi aiatööde huviline olnud.

Käisin sellel suvilal ainult korra, kui otsustasime grillima minna. Oleks võinud ka minu vanemate suvilasse minna, aga tahtsime privaatsust. Suvila aga muljet ei avaldanud: kuurilaadne maja, metsistunud krunt, kõver aed. Kastmisvesi oli saadaval kindlatel kellaaegadel.

Sellist luksust kallilt maha müüa polnud võimalik, aga ämm sai müügist maksimumi. Võtsime raha vastu ja investeerisime laenu. See jäi kuni eelmise aastani unustusse.

Laenu maksame siiani tagasi, sest ei taha ennast üle koormata. Meil sündis tütar ja olin kolm aastat tööturult eemal. Maksame igakuist makset ja elame rahulikult.

Möödunud aastal tuli ämm meile nõudmisega. Ta ütles, et müüs oma suvila meie laenu aitamiseks, nüüd on meie kord teda aidata.

„Ma müüsin teie pärast suvilat, et teil oleks raha laenu jaoks, nüüd peate teie mulle suvila ostma!“ kuulutas ta.

Olime mehega šokeeritud. Esiteks müüs ta oma suvila omal soovil. Teiseks, meil on laen ja laps, kes järgmisel aastal kooli läheb. Kust peaksime raha leidma tema suvilaks?

Ämm aga ei jätnud jonni. Ta saatis meile kuulutusi suvilate kohta. Tema enda suvila oli kuur ja metsistunud krunt, aga nüüd nõudis ta maamaju, mis maksid üle miljoni.

Mees tülitses temaga kuus kuud järjest – märtsist septembrini. Ämm meenutas oma „hindamatut“ abi ja ohkas, kui väga ta oma suvilat igatses.

„Kui mul oleks suvila, kasvataksin oma armsale lapselapsele maasikaid,“ ohkas ta. Ta kurtis, et linnas tuleb tolmu hingata, aga suvilas saaks ta lapsele värsket õhku pakkuda.

Sügisel ämm rahunes ja arvasime, et ta mõistis oma nõudmise mõttetust. Kuid olime eksinud. Eelmisel nädalal alustas ta jälle sama juttu. Seekord väitis ta, et hinnad kasvavad kiiresti ja suvila on hädavajalik.

Meil tõmbleb juba silm, kui kuuleme sõna „suvila“. Aga alles märts käes – peame veel pool aastat tema kurtmist kuulama.

Oleks me vaid oma vanemate kingituse saladuses hoidnud! Siis poleks ämm praegu meie närve söönud oma suvilaga.