Ma müüsin maha maja, kus möödus kogu mu elu, et aidata oma poega. Siis ma veel ei teadnud, et see tegu muudab mu elu igaveseks

Tere.
Minu nimi on Lea, ja kunagi tegin oma elu suurima vea — müüsin kõik, et aidata oma poega alustada uut elu.
Siis ma arvasin, et laste õnn ongi minu elu mõte.
Aga nüüd seisan nende ukse taga ja mõtlen: millal minust sai liigse inimene?

Ta seisis ukse juures ega vaadanud mulle silma.
Hoidsin käes pirukat — seda sama, mida lapsepõlves talle küpsetasin, veel sooja, kaneelilõhnalist.
Ukse taga kostis lapse naer ja naise hääl:
— Kes seal on?
Ta vastas vaikselt:
— Ema, praegu ei ole hea aeg…
Ja uks sulgus uuesti.

Ma jäin trepikotta — pirukaga, mis jahtus, ja tundega, nagu mu süda jahtuks samamoodi.

Ma müüsin maha maja, kus möödus kogu mu elu. Seal kasvatasime me abikaasaga oma poja, seal lõhnas endiselt puidu, kohvi ja mälestuste järele. Aga ma ei kõhelnud — tahtsin, et tal ja tema naisel oleks oma kodu, oma koht.
Kui ma andsin talle raha, kallistas ta mind ja ütles:
— Ema, ma ei unusta seda kunagi.
Ma uskusin teda. Ta oli ju mu poeg.

Esimestel kuudel oli kõik hästi — kõned, fotod, tänusõnad.
Siis hakkas midagi muutuma. Kõned muutusid harvemaks, siis ta ütles, et on hõivatud, ja lõpuks lakkas üldse vastamast.
Ühel päeval julgesin küsida:
— Poeg, kas ma võin teile külla tulla?
Ta kohmetus ja vastas:
— Annel on praegu raske, rasedus… Parem hiljem.

Aga see “hiljem” ei tulnudki.

Käisin veel paar korda ise. Seisin ukse taga, vajutasin uksekella, kuulsin ukse taga samme — aga keegi ei avanud.
Sel päeval pirukaga sain ma kõigest lõplikult aru: nende jaoks olen ma minevik, ebamugav, mittevajalik.

Nüüd elan üksi, üüritud toas linna ääres.
Hommikuti toidan tuvisid, õhtuti küpsetan pirukaid — mitte kellelegi, lihtsalt et toas oleks sooja lõhna.
Mõnikord kõnnin mööda nende majast. Kuulen, kuidas keegi rõdul naerab. Mõtlen: võib-olla see on mu lapselaps.
Tahaks pead tõsta ja kätt lehvitada — aga ma ei tee seda. Las nad elavad rahus.

Öeldakse, et aeg parandab. Aga vist parandab ainult neid, kes tahavad unustada.
Emad ei unusta. Nad lihtsalt õpivad selle valuga elama — vaikselt, etteheiteta, sõnadeta.

Kas olete kunagi tundnud, et olete muutunud liigseks nende elus, kelle nimel kunagi andsite kõik?