Ma mõistsin kõike liiga hilja… Kui tahtsin naasta oma naise juurde, kellega olin koos elanud 35 aastat, oli juba hilja…

Olen 55-aastane. Ja mul pole midagi. Ei naist, ei peret, ei lapsi, ei tööd. Ainult vaikus toas, tühi tass laual ja peegelduse peeglis, mida ma ära ei tunne. Mõnikord tundub, et see pole minu elu, vaid kellegi unustatud mustand.  Kuid siis tuletab valu rinnus meelde — see kõik on tõeliselt. Olen hävitanud kõik, mis mul oli, ja nüüd seisan oma elu varemetel, vaadates kuristikku, mille ma ise kaevasin.

Tema nimi oli Emma. Me elasime koos 35 aastat. Oli kõike: tülisid, rahu, naeru, tema pühapäevase piruka lõhna, laste kisa, elu. Ta oskas olla kõrval nii, et ma ei märganudki, kui hästi ma temaga koos olen. Tundus, et see jääb alati nii.

Kuid aastad läksid. Hakkasin väsima. Mitte temast — igapäevaelust, üksluisusest, iseendast. Mulle tundus, et ukse taga ootab mind teine elu — uus, kerge, ere. Ma tahtsin vabadust, justkui suudaks see täita seda, millest mulle, nagu ma arvasin, puudus oli.

Läksin ära. Lihtsalt ühel päeval pakkisin asjad ja ütlesin: «Ma pean alustama uuesti. Ma pole õnnelik».

Ta seisis lävel. Ei nutnud. Ütles ainult:
— Sa saad aru, aga siis on hilja.

Alguses oli see lennutunne. Kolisin, vahetasin suhtlusringkonda, alustasin suhet naisega, kes tundus noorem ja huvitavam. Kuid kõik see tuhmus kiiresti. Me ei rääkinud südamest südamesse. Ta ei teadnud, kuidas ma kohvi joon, ja et ma olen vaikne, kui mul on halb. Ta ei mõistnud minu pause ega hoidnud minu harjumusi.

Aja jooksul kaotasin töö. Siis lahkus tema, öeldes, et ei taha olla kõrval «kuri mehe». Ma ei süüdista teda. Ma ise ei talu ennast.

Püüdsin lastega ühendust võtta. Kuid nad vastasid viisakalt ja külmalt, nagu võõrastele inimestele. Ja siis lakkasid nad üldse vastamast.

Ühel päeval sõitsin majja, kus me koos Emmaga elasime. Tahtsin paluda andestust. Ütelda, et olin rumal. Et ma mõistsin kõike. Et tahan tagasi tulla.

Kuid uksi mulle ei avatud. Naaber ütles, et Emma suri kaks kuud tagasi.
Vähk.
Ta võitles üksinda.

Ma ei olnud kõrval. Ei tema ega laste kõrval.

Nüüd istun tema vana foto ees ja sosistan:
— Sa olid minu kodu, Emma. Aga ma läksin tühjusesse.

Ma mõistsin kõike liiga hilja.

Kui sa seda loed — ära tee minu vigu.
Ära otsi õnne seal, kus seda pole.
Ära hävita seda, mis on ehitatud aastate jooksul, miraaži nimel.
Õnn pole vabaduses. Õnn on see, kui sinu kõrval on inimene, kes tunneb sind läbi ja lõhki ning jääb siiski.