Ma maksin poes võõra inimese toiduainete eest. Aasta hiljem leidis ta mind üles…

Seisin supermarketis järjekorras.
Minu ees oli naine kolmeaastase poisiga. Poiss hoidis käes õuna, silitas seda nagu mänguasja. Kassas võttis naine välja kaardi.
— Tehing tagasi lükatud.
— Proovige veel kord.
Taas sama kiri.
Kassapidaja ohkas:
— Vabandust, kontol pole raha.

Naine kahvatus ja pööras järsult ümber — ning hakkas nutma.
— Mul pole millega oma poega toita, — sosistas ta.
Ja sellel hetkel käis rinnus justkui mingi klõpsatus.

Astusin ligi.
— Ma maksan.
Ta vaatas mind nagu hullumeelset.
— Mida? Miks?
— Sest ma saan.

Võtsin välja kaardi, lasin läbi ilma summat vaatamata.
50 eurot — minu jaoks lihtsalt number.
Tema jaoks — terve päeva elu.

Ta nuttis, tänas, palus oma numbri jätta.
— Ma maksan tagasi, vannun.
— Pole vaja. Lihtsalt toida oma poega.

Läksin ära. Ja unustasin.
Nagu unustatakse väikeseid häid tegusid, kui elu edasi kihutab.

Möödus aasta.

Istusin kohvikus sülearvutiga.
Minu juurde astus naine.
— Vabandage, kas te olete Klara?
Tõstsin pilgu ja kohe tundsin ära.
See sama.
Ainult nüüd — naeratusega. Väsinud, kuid tõeline.

— Me kohtusime poes, — ütles ta. — Te maksisite minu ostude eest.
— Mäletan. Kuidas teiega on?
— Kas ma võin teile rääkida?

Ta istus vastas ja alustas.
Mees lahkus, jättis kõik maha. Kaardid, konto, lootuse.
Lapsel olid nad kolm päeva söönud ainult veekausi.
Sellel päeval tahtis ta lihtsalt osta leiba ja piima.
Kui kaart ei töötanud, tundus talle, et kõik on läbi.
— Seisin seal ja mõtlesin: nii lõpebki elu.
Aga siis tulite teie. Ja lihtsalt… aitasite. Ilma sõnadeta, ilma tingimusteta.
Te ei küsinud isegi nime.

Ta võttis välja ümbriku.
— Olen terve aasta kogunud. Tahan tagasi maksta.
Samasugused viiskümmend dollarit lebasid seal.
— Pole vaja, — ütlesin ma.
— On vaja. Te päästsite mind. See — on tänu.

Võtsin ümbriku. Mitte raha pärast. Tähenduse pärast.
— Siis annan need kellelegi teisele.
Ta naeratas:
— Lase headusel edasi minna.

Nädal hiljem seisin taas samas supermarketis.
Minu ees oli eakas mees.
Leib, piim, paar muna.
— Puudub kaks dollarit, — ütles ta. — Võtke leib ära.

Avastasin rahakoti. Seal — needsamad viiskümmend.
Võtsin välja kaks dollarit.
— Ma maksan juurde.

Ta oli kohmetunud:
— Ei pea…
— Peab. Kunagi tegi keegi sama minu jaoks. Nüüd — on minu kord.

Ta naeratas.
— Tänan. Te olete hea inimene.
— Lihtsalt annan edasi.

Kui poest välja astusin, jäi käega kätte ümbrik koos neljakümne kaheksa dollariga.
Ja mõte: kui palju saatusi saab nende rahadega muuta?
Viis? Kümme? Või üks, kuid nii, et ta päästab hiljem teisi?

Hea tahte ahel.

Kas teie usute, et headus tuleb tagasi?
Ja kas üks juhuslik ost suudab tõesti kellegi elu mõjutada?