„Ma luban, et järgin sinu nõuandeid ja teen kõik selleks, et meie abielu oleks sama tugev kui sinu pikk elu.“ Tema silmad särasid rõõmust ja uhkusest, ja ta mõistis, et on saanud kõige kallima õnnistuse

Kui Thomas oli väike, arvas ta, et vanaema Emma on võlur. Ta oskas leida kadunud mänguasju, küpsetada kõige maitsvamat kooki lihtsatest koostisosadest ja tema lood suutsid Thomast viia hämmastavatesse maailmadesse, kus headus alati võitis kurja. Ta oli Thomasele kõik – vanemad, keda ta kaotas liiga vara, sõber, kes oli alati olemas, ja õpetaja, kes õpetas teda elu armastama.

Ta andis talle oma elu, oma nooruse, oma armastuse. Ja iga kord, kui Thomasele oli hirmus või kurb, teadis ta, et vanaema käed embavad teda ja tema vaikne hääl rahustab ja aitab mõista, et kõik saab korda. Ta õpetas teda mitte kartma, olema hea ja uskuma, et iga raske päeva järel tuleb alati helgem päev.

Aastad möödusid, ja nüüd seisab Thomas oma pulmapäeval. Ta on ümbritsetud oma pere ja sõpradega, armastatud naisega ja unistustega tulevikust. Kuid enne, kui ta astus uude ellu, teadis ta, et on keegi, kes peab olema tema kõrval sel tähtsal hetkel. Keegi, kes on vaadanud teda kogu elu armastuse ja uhkusega. See oli tema vanaema.

Emma oli juba väga nõrk. Tema silmad olid veidi tuhmunud, käed värisesid ajast, kuid nendes oli endiselt sama jõud, millega ta oli toetanud Thomast kogu tema elu. Ta istus vanaema kõrvale, võttis ta käest ja tundis tema soojust, mis oli alati tema päästjaks olnud. Emma vanad sõrmed puudutasid ettevaatlikult tema nägu ja Thomas sulges silmad, et seda hetke igaveseks meelde jätta.

Emma vaatas talle otsa ja Thomas nägi tema pilgus kogu nende ühist elu – aastad, mil ta lohutas teda pärast kooli ebaõnnestumisi, aitas lapsepõlvehirmudest üle saada, rõõmustas tema esimeste saavutuste üle ja oli uhke iga tema edusammu üle. Emma vaatas teda nii, nagu tahaks kogu oma armastuse ühe pilguga edasi anda. Ja äkki Thomas mõistis, et see ei ole lihtsalt pilk – see on tema hüvastijätt.

„Sa olid parim, mis mul selles elus oli,“ sosistas Emma vaikselt, kuid Thomas luges ta sõnad huultelt. Need olid lihtsad sõnad, kuid need läksid tema südamesse sügavamale kui miski, mida ta kunagi kuulnud oli. Tal oli nii palju, mida öelda, tänada teda kõige eest, elu eest, mille ta talle andis, armastuse eest, mis oli ajast tugevam. Kuid ta teadis, et sõnadest ei piisa, ja lihtsalt vaatas talle otsa, pisaraid tagasi hoides.

„Ma ei unusta sind kunagi, vanaema,“ sosistas ta, tundes, kuidas tema hääl värises. – „Kõik, mida ma olen teinud ja mida ma teen, – see on kõik tänu sinule. Sa oled alati minuga, igas minu sammus, igas minu naeratuses.“

Emma noogutas vaevu ja naeratas õrnalt. Ta ei saanud enam palju öelda, kuid tal polnudki vaja midagi öelda. Ta teadis, et Thomas mõistab. Ta oli kasvanud suureks, saanud meheks ja nüüd oli tal oma pere. Tema töö oli tehtud, kuid tema armastus jääb igaveseks elama Thomase südames. Ta saatis ta sellesse uude ellu, teades, et Thomas mäletab alati tema õpetusi ja hoolivust.

Thomas suudles õrnalt tema kätt, tundes, kuidas tema sõrmede kaudu kandub edasi midagi enamat kui lihtsalt puudutus. See oli hüvastijätt, kuid hüvastijätt, mis oli täis armastust, hüvastijätt, milles polnud kibedust, vaid ainult tänulikkust. Ta teadis, et see hetk jääb temaga igaveseks, osana tema hingest, amuletina, mida ta oma südames kannab.

Oma pulmapäeval leidis ta uue õnne, kuid samal ajal jättis ta hüvasti oma minevikuga, inimesega, kes oli talle kõige lähedasem kogu maailmas. Ta seisis vanaema kõrval, tundes, et nende side jääb muutumatuks, ükskõik mis ka ei juhtuks. Tema armastus oli tugevam kui aeg, tugevam kui vahemaa, ja ta teadis, et see saadab teda kõikjal, kuhu ta ka ei läheks.

Kui ta suundus oma pruudi poole, pööras ta end veel kord, et näha tema nägu – naeratavat, sooja ja armastusega täidetud pilku. Ta teadis, et ühel päeval kohtuvad nad jälle, aga seni elab ta nii, nagu vanaema oli teda õpetanud: südames headusega, tänuga iga päeva eest ja selle jõuga, mille vanaema talle kinkis.