Ma lihtsalt sattusin õigel ajal õigesse kohta. Või kõige hirmsamasse võimalikku kohta

Sel hommikul sõitsin asju ajama. Vihm oli just lõppenud ja rööpad läikisid niiskusest. Minu ees oli ülekäik, mis oli suletud tõkkepuuga, kuid kauguses märkasin ma mingit liikumist rööbaste peal. Algul arvasin, et see on prügi. Kuid siis nägin — kutsikas.

Ta istus otse rööbaste peal. Tema valge karv oli läbimärg, silmad suured ja hirmust tulvil. Ja nöör. Jäme, vana, määrdunud nöör oli tema jalgade ja kaela ümber seotud, nagu keegi oleks teda meelega sidunud ja jätnud surema.

Ma tundsin, nagu oleks mul põrand jalgade alt kadunud.

Ma hüppasin autost välja ja jooksin rööpmete poole. Rongini olid jäänud minutid, võib-olla vähemgi. Kutsikas ei haukunud ega nutnud. Ta lihtsalt vaatas. Neisse silmadesse oli võimatu vaadata ilma valuta — nagu ta oleks juba kõik mõistnud.

Kui ma nööri rebisin, värisesid mu käed. Süda peksis nagu jahitud loomal. Ma peaaegu karjusin meeleheitest: “Hoia vastu, väike, hoia vastu!”

Kui mul õnnestus ta vabastada, ei jooksnud ma — ma lendasin koos temaga kätel. Selja taga mürises rong. Vaid mõned sekundid ja kõik oleks võinud olla teistmoodi.

Ma istusin temaga tee ääres rohus, ta värises ja klammerdus minu külge. Mina värisesin ka — adrenaliini, hirmu ja viha pärast.

Milline inimene on selleks võimeline?

Ma vaatasin selle nööri jäänuseid — ja ma ei suutnud mõista. Mis peab olema selle inimese peas, kes võtab kutsika, seob ta kinni, veab ta raudteele ja lahkub?

See ei ole lihtsalt julmus. See on katki hing. Ilma põhjata ja usuta.

On inimesi, kes on väsinud elust, kellel on käed langenud. On meeleheitel. Kuid see — see ei ole meeleheide. See on hingetus. See on see olukord, kus süda mädandab seest, ja inimene, et mitte kuulda enda lagunemist, teeb valu sellele, kes ei saa vastu seista.

Ma kujutasin ette seda inimest. Võib-olla elab ta kõrvalmajas. Võib-olla naeratab tänavatel. Võib-olla on tal lapsed.

Ja ma tahtsin sellele maailmale karjuda: “Kas te näete, kes elab meie seas? Kes käib samades poodides, räägib viisakalt, kuid on salaja võimeline jätma kutsika surema rööbastele?”

Ma ei teadnud, kuidas endale seda tegu selgitada. Ja ma ei püüdnud seda õigustada. Sest pole sellist valu, pole sellist leina, pole sellist “elu ei läinud korda”, mis oleks sobiv elava olendi surma sidumiseks.

Ma viisin kutsika loomaarsti juurde. Ta oli alatoidetud, kuid õnneks mitte vigastatud. Ja siis — koju. Ta ei lahku minu kõrvalt hetkekski. Ma nimetasin ta Reiks.

Möödunud on paar päeva. Ta võpatab endiselt unes. Mõnikord ärkab üles ja vaiksel häälel nutab. Ma panen käe tema pea peale ja ta rahuneb.

Ja ma mõtlen: võib-olla on see kutsikas nüüd minu õpetaja. Ta õpetab mulle andestust, usaldust ja armastust isegi pärast seda, kui maailm näitas talle oma kõige pimedamat külge.

Kui te ei saa loomale kodu anda, ärge võtke teda.
Kui te ei saa talle anda soojust, hoolt ja armastust — ärge minge lähedale.
Kuid kui te tekitate valu neile, kes on teist nõrgemad — see ei tee teid tugevaks. See teeb teid koletiseks.
Ja varem või hiljem, iga koletis kohtub sellega, kes ta peatab.