Ma läksin tutvuma oma ema uue mehega… ja ei suutnud isegi ette kujutada, kelle nägu ma näen — ta osutus olema minu…

Ausalt öeldes ma siiani ei saa päris täpselt aru, kuidas sellesse suhtuda, kuigi kõik näib olevat korras. Aga räägin järjekorras.

Mu ema on juba palju aastaid üksinda. Viiskümmend ja rohkem, töö, suvekodu, lapselapsi tal veel ei ole, ja ka mina ise olen rohkem tegemistes. Pärast lahutust nagu oleks ta ise krootsi naelutanud kui naisena. Ütles:

— Mul on juba hilja, kellele ma sellisena vaja olen, ja olen juba harjunud olema üksi.

Kuigi ma nägin, kuidas ta peatuses pilku paarikestele kohvikus, kuidas teeb näo, et tal on ükskõik, aga kodus vaatab vanu romantilisi filme.

Ja siis mõned kuud tagasi ütles ta kuidagi möödaminnes:

— Mul on… ilmunud keegi.

Ütles vaikselt, justkui vabandaks. Ma ei saanud kohe aru. Siis jõudis kohale. Mul hakkas sees keerama: ühest küljest olin tõesti rõõmus, teisalt – sissepoole tõmbus kõik kokku.

Ta rääkis, et tema on noorem. Märgatavalt noorem. Ma tegin siis nalja:

— No peaasi, et ta poleks minu vanune.

Ta naeris närviliselt ja vahetas teemat. Ja just siis lõi minus midagi kõlksuma, aga ma otsustasin seda mitte uurida.

Ma polnud teda kordagi näinud. Ei foto, ei hääl, mitte midagi. Ema nagu nimelt ei näidanud. Ütles ainult:

— Hiljem, hiljem, kui kõik on… noh, tõsisem.

Ma otsustasin mitte sekkuda. See on tema elu, mitte minu. Kuigi peas keerlesid pildid: ema ja poiss, kes võiks talle pojaks sobida. Ja ma tundsin end imelikult – ei taha küll hukka mõista, aga lõplikult aktsepteerida on raske.

Kohtumine määrati pühapäevaks. Ma läksin tema kodu poole ja tabasin end mõttelt, et olen tema peale eelnevalt vihane. Nagu, miks sa tema juurde trügid, sul on veel terve elu ees, aga tema on juba nii palju üle elanud. Ja samal ajal mõtlesin: äkki ta on normaalne, võib-olla tõesti armastab.

Ma sõitsin korrusele üles ja helistasin uksekella. Käed värisevad, süda klopib, nagu oleks see minu kohtamine, mitte tema. Ema avas ukse nii kiiresti, justkui oleks mind selle all oodanud. Silmad säravad, soeng, kleit – teda pole ma pikka aega sellisena näinud.

— Issand, sa tulid! — ta peaaegu hüüatas ja astus kõrvale. — Tule sisse, tutvustan.

Ja sel hetkel ma nägin teda.
Ja mul lihtsalt lülitus kõik välja.

See oli minu klassivend.

Meie pilgud kohtusid, ta läks kahvatuks, siis naeratas kohmetult:

— Oota… me õppisime ju koos?

Ema vaatas kordamööda teda ja mind:

— Teil… te tõesti tunnete üksteist?

Oleme temaga samaealised. Me oleme kolmekümnendates. Minu emal on – üle viiekümne. Ja just tema seisab temaga kõrval, käsi tema õlal, ja kutsub teda nimepidi. Ja sel hetkel tundsin end nii ebamugavalt, nagu oleksin nad tabanud millegagi intiimsega, kuigi nad lihtsalt seisid koridoris.

Esimesena hakkasin naerma mina. Närvid andsid järele.

— No see on alles pööre…

Ema ka naeratas närviliselt, tema kehitas õlgu:

— Maailm on väike. Väga väike.

Läksime kööki. Laud oli kaetud, kõik koduselt: salatid, küpsetatud liha, kook. Ema askeldas, valas teed, sättis laualina, muretses iga detaili pärast. Istusin ja vaatasin neid eemalt.

Ja just see tabas mind kõige rohkem: ta kohtleb teda mitte nagu «vanemat tädi», ei nagu ajutist varianti, vaid nagu inimest, keda ta tõeliselt austab. Mittepitsitavad jutud, mitte «oh, te olete nii noor», vaid normaalsed, rahulikud laused:

— Sa oled väsinud, istu, ma ise toon.
— Sa ju ütlesid, et su selg valutab, teeme hiljem korralikuks.

Ta rääkis, kuidas ta ei suutnud kaua suhteid eakaaslastega luua, kuidas alati tõmbas nende poole, kes on vanemad, rahulikumad. Ütles, et on mängudest väsinud, sellest «täna ma tahan, homme ei taha». Emaga, tema sõnul, tunneb ta end esimest korda tõeliselt rahvana.

Alguses tundus mõte mulle metsik: ta on minu ealine. Ma mäletan, kuidas ta istus selles samas kulunud tossudes pingis, ja nüüd käib ta minu emaga. Vanuseline erinevus lõikas ajus. Aga mida kauem ma neid vaatasin, seda vähem nägin seda «noorem-vanem» ja seda rohkem – lihtsalt kahte inimest, kellel on koos hea olla.

Ma püüdsin hetke, kui ema teda vaatas. Mitte nagu «poissi noorem», vaid nagu tugi. Seal oli nii palju usaldust ja soojust, et ma tahtsin nutma hakata. Teda pole keegi nii kaua hoiatanud.

Kui lahkusin, läks ta oma telefoni järgi tuppa, ema saatis mind ukseni.

— No mis… — küsis vaikselt. — Kas sa oled väga vastu?

Vaatasin teda. Minu ema, kortsu silmades, veidi piinlik, aga seesmiselt särav, nagu kunagi nooruses.

— Ma… harjun, — ütlesin ausalt. — Aga, ema, ta on hea. Seda on näha.

Ta huuled värisesid pisut:

— Ma kartsin nii väga, et sa lükkad ta vanuse tõttu tagasi.

Ja just siis oli see hetk, kui ma mõistsin, et olin rohkem mures «mida inimesed arvavad» ja «kuidas see välja näeb», mitte «kas ta on õnnelik».

Jah, ta on minu ealine. Jah, mõned leiavad selle kummaliseks. Aga esimest korda mitmete aastate jooksul nägin ma, et ema mitte lihtsalt «olemas», vaid elab. Naerab, muretseb, planeerib.

Mõnikord elu pakub meile nii kummalisi kombinatsioone, et esialgu tahaks peitu pugeda, ära pöörata, aga siis mõistad: kas meil on tõesti nii palju võimalusi tõeliseks läheduseks, et nendega kõhklemata loobuda passis olevate numbrite tõttu?

Seepärast ma mõtlenki: kas sina suudaksid aktsepteerida, et su vanema partner on sinuealine? Või oleks vanus sinu jaoks ikkagi ületamatu piir?