Ma läksin tema vanemate juurde, et rääkida rasedusest … ja kuulsin midagi, mis murdis mu südame…

– Sa ei saa lihtsalt lahkuda, – ütlesin ma pisarate kaudu, seistes tema vanemate köögis. Hääl värises, käed ka. Ta seisis, toetudes tööpinnale, vaatas maha, justkui üritaks kõige toimuva eest peitu pugeda. Tema ema istus laua taga, käed ristis, ja vaatas mulle mõrult ning külmalt otsa, nagu ma oleksin midagi võimatut palunud.

– Rahune maha, – ütles ta ühtlaselt. – Pulmad ei lahenda kõiki probleeme. Ta on noor, veel on vara end selliste otsustega siduda. Ei pea abielluma ainult raseduse pärast.

Need sõnad lõid mind rohkem, kui ma ootasin.
– Ma ei taha olla üksikema. Ma tahan peret. Tahan, et lapsel oleks isa kõrval. Kas see on tõesti nii imelik?

Ta tõstis pilgu ja seal oli rohkem hirmu kui kindlust.
– Ma… ei ole valmis. Sa tead. Töö, pidevad muutused… Me isegi ei ela koos. Ei tohi kiirustada.

Tuppa astus tema isa. Ta nägi mind nutmas, poega — kahvatu näoga, ema — kivinenud ilmega.
– Mis siin toimub? – küsis ta rahulikult, kuid hääles oli pinget.

– Ta tahab pulmi. Aga tema ei taha, – vastas tema naine.

Ta istus mu kõrvale, pani käe õlale.
– Ma mõistan, kui raske sul on. Aga vastutus — see on oluline, – ütles ta, vaadates pojale. – Mõnikord peab mees tegema sammu, mis hirmutab.

– Sa arvad, et pulmad lahendavad kõik? – viskas poeg ärritunult. – Sa olid ju ka kunagi noor…

Isa ohkas sügavalt:
– Olin. Aga kui sain teada, et saan isaks, ei kahelnud ma hetkekski.

Sel hetkel tundsin selgelt, et seisan kahe erineva maailma vahel. Vanemad — kelle jaoks perekond oli püha tugi. Ja meie — põlvkond, kes oskab kõike «hiljem» lükata, kuni see «hiljem» kaob.

Kui ma rasedusest teada sain, oli esmalt šokk. Mul on veidi üle kahekümne, töötan lastega ja olen alati unistanud suurest ning tugevast perest. Me olime koos olnud mitu aastat ja ma uskusin siiralt, et kui laps tuleb, loome kodu ja alustame uuesti.

Aga tema justkui eemalduks. Vältis jutte tulevikust, vabandas töö, raha ja olude tõttu. Ja tema ema toetas teda:
– Pulmad — ei ole kohustus.

Ja ma hakkasin mõtlema: äkki on minuga midagi valesti? Äkki ma tahan liiga palju?

Aga siis rääkisin kõigest oma emale. Nägin valu ta silmades, justkui oleks ta meelde tuletanud, kuidas jäi ise üksi. Ja siis mõistsin: minu jaoks on pere — mitte formaalsus. See on tugi, mis on kas olemas või ei ole.

Õhtul istusime tema toas. Vaikides kaua.
– Ma kardan, – tunnistas ta. – Ei tea, kas suudan hakkama saada. Ei tea, kas suudan olla abikaasa… või isa.

Ma võtsin ta käe.
– Ma kardan ka. Aga kui me armastame üksteist, saame proovida koos.

Ta tõmbas pilgu ära.
– Võibolla… sul oleks parem minna tagasi oma ema juurde.

See fraas justkui lööks õhu rinnast välja. Öösel ma ei saanud silmatäitki magada. Kuulsin, kuidas tema ema sosistas ukse taga:
– Ära lase end sundida.

Hommikul viis tema isa mind koju tagasi. Me sõitsime vaikides. Enne ust ütles ta:
– Kui vajad abi… helista. Ma ei jäta sind üksi.

Kodus ema lihtsalt kallistas. Õde tegi mulle teed ja istus kõrvale.
– Mis nüüd? – küsis ta.
– Ma ei tea, – sosistasin ma.

Järgnevad päevad venisid piinavalt aeglaselt. Ootasin temalt vähemalt SMS-i, ühte sõna. Aga vaikus surus üha rohkem.

Tööl tabasin end mõttelt, vaadates lapsi ja mõeldes: milline saab olema minu laps? Kas ma suudan teda tõesti üksi kasvatada? Kas mul on jõudu?

Ühel õhtul helistas tema isa.
– Tal on aega vaja, – ütles ta. – Aga ma tahan sind aidata. Kui soovid… saad meie juures elada.

– Aga teie naine?..
– See on minu mure, – vastas ta kindlalt.

Ma otsustasin talle veel kord helistada. Ta vastas.
– Vabandust, – sosistas ta. – Ma ei tea, mida teha…

– Ma ka ei tea, – vastasin ma.

Ja nüüd istun kahe hirmu ja kahe tee vahel. Selle vahel, mida ma tahan, ja selle vahel, mida ma saan. Lootuse ja reaalsuse vahel.

Ma ei tea, mis homme toob. Aga ma tean kindlalt: pean olema tugev. Lapse nimel.

Mõnikord ma mõtlen: mis on parem — olla üksi, kuid tugev, või oodata seda, kes võib-olla ei tulegi tagasi?
Mida te teeksite minu asemel?