Ma lahkusin abikaasast pärast 40 aastat kooselu. Sest lõpuks julgesin, kuidas ma tahan

Kõik pööritasid sõrme meelekoha juures. Sugulased, naabrid, isegi poe müüja vaatas mind, nagu ma oleksin hull.
«Nii hea mees», «On kodu, lapselapsed, rahulik elu», «Ja äkki tuli see mõte pähe?», «Lahutus selles vanuses?»

Jah, just selles vanuses. Kuuskümmend kaks aastat vana pakkisin koti, jätsin võtmed lauale ja lahkusin. Ilma tülideta, ilma pisarateta, ilma stseenideta.
Kuna kõik, mida oli vaja üle elada ja nutta, olin juba viimase kahekümne aasta jooksul elanud läbi. Vaikuses. Sisemiselt.

Ta ei petnud. Ei joonud. Ei tõstnud kätt. Ta lihtsalt oli — nagu sein. Vaikne, külm, ükskõikne.
Elasime nagu kaks mööblieset ühes toas — kõrvuti, kuid mitte koos. Tema vaatas televiisorit, mina kastsin lilli.
Magasime ühes voodis, kuid ammu — eri pooltel.
Palju aastaid kordasin endale: «Nii näeb välja abielu», «Kõigil on nii», «Kõike ei saa olla».

Ja siis ühel hommikul ärkasin ja mõtlesin: aga mis siis, kui mina saaksin?

Sellel hommikul keetsin kohvi, vaatasin end peeglist — ja ei tundnud seda naist ära.
Hall, väsinud, nagu kustutatud.
Aga kusagil sügaval sees elas ikka see tüdruk, kes unistas reisidest, joonistamisest, naerust hommikuni.
Ja siis sain aru: ma ei taha enam oodata.
Kui ma ei alusta nüüd — ei alusta ma kunagi.

Ja ma proovisin.
Avastasin ukse ja astusin välja elust, mis enam ei olnud minu oma.

Esimesed päevad olid kummaliselt vaiksed.
Kuid mitte see vaikus, mis surub, vaid teine — kerge.
Üürisin väikese korteri äärelinnas.
Üks tuba, vana diivan, kolm akent.
Minu ruum. Minu vaikus.
Mul polnud plaani. Polnud kindlust. Kuid esimest korda paljude aastate jooksul tundsin ruumi — peas, kehas, südames.

Hommikuti ärkasin koos süütundega.
Justkui oleksin teinud midagi kohutavat.
Jätsin maha kodu, abikaasa, tavapärased pühapäevased lõunad…
Aga kas saab maha jätta midagi, mida enam ammu pole?
Ma ei tundnud end enam naisena. Pigem — varjuna mehe kõrval, keda ma ei mõistnud ja kes ei püüdnud mind mõista.

Me proovisime palju kordi rääkida.
Täpsemalt, mina rääkisin. Sellest, et mul on halb, et mul pole piisavalt soojust, et ma tahan midagi enamat kui supp ja seeria.
Ta noogutas, kissitas silmi, lülitas televiisori sisse.
Ja siis ma lõpetasin proovimise.
Sest kui palju sa saad paluda, et sind lihtsalt nähakse?

Lapsed reageerisid erinevalt.
Poeg oli vait. Tütar nuttis.
«Miks sa ei oodanud, kuni lapselapsed suureks kasvavad?»,
«Isa muretseb nii väga…»,
«Milleks sa seda kõike teed?»
Ma vastasin rahulikult: ma lahkusin mitte vihast — vaikusest.
Mitte kellegi teise nimel — enda nimel.
Mul ei ole afääri, pole uut meest, pole luksust.
Ainult kohver, tagasihoidlik korter ja julgus, mida ma kannan kui medalit.

Hakkasin välja minema. Parki, raamatukokku, joogasse.
Registreerisin akvarellikursustele — käsi värises erutusest.
Õppisin tegema lihtsaid asju esimest korda:
ise ostma värve,
ise bussiga sõitma,
ise kohvikusse minema ja teed tellima.
Väiksed asjad? Võib-olla.
Kuid pärast neljakümmend aastat vaikse varjuna — see oli minu isiklik Everest.

Ühel päeval istusin pargis märkmik ja pliiats käes.
Joonistasin puud, naist koeraga.
Ja äkki tundsin, kuidas silmadesse tõusid pisarad.
Aga need ei olnud valu pisarad.
See oli kergendustunne.
Ja veidi kahetsust — mitte selle üle, et lahkusin, vaid et nii kaua ootasin.

Oli ka kahtluse hetki.
Kui tulin õhtul tagasi ja kodus — tühi.
Kui tuttavad küsisid: «Noh, kas sai kergemaks?»
Kui peeglist vaatas vastu eakas naine hallide juustega, kes jooksis oma elust minema.
Aga siis mäletasin, milline oli elu enne:
pikad vaikimised, tühjad pilgud, külmus.
Ja sain aru: nüüd, isegi üksinduses, olen ma — elus.

Elu pärast kuuekümmet — ei ole lõpp.
See võib olla algus.
Ja see ei ole revolutsioonis, ega noores armukeses ega reisides.
Vahel on kõik, mida vaja on, lihtsalt soov keeta hommikust kohvi just sel viisil, nagu sulle meeldib.
Ja juua seda akna juures, vaadates, kuidas algab päev.
Ilma hirmuta, ilma kahtluseta.
Mis tunne on lõpuks hingata.

Ühel hommikul ärkasin ja tundsin rahu.
Mitte rõõmu, mitte vaimustust — lihtsalt vaikus, mis ei tee haiget.
Akna taga oli udu, õhk lõhnas talve järele.
Ma istusin aknalaual koos teetassiga ja vaatasin sama maailma — aga see tundus teisiti.

Läksin alla pagariärisse.
Naine leti taga naeratas:
— Nisuleivad, nagu tavaliselt?
— Ei, — vastasin ma. — Täna mooniseemnetega. Tahan proovida midagi uut.

Ja see oli õnn.
Väikesed valikud.
Otsused, mida enam ei pea kellegagi kooskõlastama.
Enam ei pea küsima: «Mida valmistada?», «Millist filmi vaadata?», «Kas see on sulle mugav?»
Pärast neljakümmend aastat vaikust kuulsin lõpuks oma häält.
Vaikne, aga tõeline.

Hiljuti kohtasin vana tuttavat.
Ta raputas pead ja ütles:
— Kahju. Te olite nii hea paar.
Ma naeratasin:
— Võib-olla. Aga nõusolek ei ole sama, mis lähedus.

Erinesin koju, panin pesu pesema, süütasin ingverilõhnalise küünla ja võtsin uuesti pliiatsi kätte.
Mu käed veel värisesid, aga süda ei kartnud enam.

Ma ei tea, mis edasi saab.
Aga tean kindlalt: ma ei taha tagasi sinna, kus unustasin, kes ma olen.

Sest vahel on vaja lahkuda väga hilja — et lõpuks enda juurde tagasi tulla.