Ma kolisin kokku mehega, kellega tutvusin sanatooriumis. Kuid lapsed ei kiitnud minu valikut heaks

Ma polnud veel jõudnud sellest kellelegi rääkida, kui sain tütrelt sõnumi:
— Ema, ma kuulsin, et sa kolisid kodust välja. Kas see on nali?

Jäin kohmetult seisma. Alles eile arutasime koos šarlotisõprade retsepti ja nüüd… tema sõnade toon oli külm ja süüdistav. Vastasin, et kõik on korras ja räägime varsti. Kuid tema ei vastanud. Siis sain aru: tema jaoks oli see halb uudis. Tema jaoks oli see skandaal.

Olin tema korteri köögilaua taga istumas. Tundsin värskelt keedetud kohvi ja avatud rõdust tuleva kuiva männi lõhna. Lähedal oli mees, kes hoidis hellalt minu kätt. Me kohtusime kolm kuud tagasi, kuid see, mis meie vahel juhtus, ei olnud sugugi juhuslik.

Kõik algas ühest küsimusest sanatooriumi õhtusöögil:
— Kas teile tundub ka, et supis on soola natuke liiga palju?

Vaatasin talle otsa ja naeratasin. Ja siis hakkas kõik kiiresti arenema.

Ühised jalutuskäigud, hilisõhtused vestlused, numbrite vahetamine. Kui koju naasin, mõtlesin veel mõnda aega, et see oli lihtsalt meeldiv episood. Kuid tema helistas. Ja siis helistas jälle.

Alustasime kohtingutega. Alguses kohvikus, siis kutsus ta mind oma suvilasse. Temas oli midagi, mida olin juba aastaid igatsenud: soojust, tähelepanu, tundlikkust. Olin seitse aastat lesk. Selle aja suurema osa elasin ma teiste asjade varjus — lapsed, lapselapsed, naabrid, arstid, apteegid. Kuid mitte oma tunnetest — neid justkui polnud enam.

Ja äkki selgus, et ma võin endiselt tunda. Üks ainus kallistus pühkis ära aastad, kortsud ja üksinduse. Ühel päeval ütles ta:
— Mul on vaba tuba, võid tulla paariks päevaks või jääda kauemaks.

Ma tundsin seda, mida kunagi nooruses: sooja värinat kõhus, kindlust, et see on minu koht. Pakkisin asjad vaikselt kokku. Ei tahtnud lärmi. Ei tahtnud end lastele seletada.

Minu jaoks oli see südame otsus. Nende jaoks — kapriis. Kui tütar lõpetas vastamise, proovisin helistada — ta katkestas kõne. Poeg küsis külmalt:
— Ema, mida sa teed?
Siis lisas:
— Inimesed räägivad, et sinu vanuses nii ei tehta.

Püüdsin naljatada:
— Mis mu vanus see on? Mul on ainult 66.
Aga tema ei mõistnud nalja.

Nende jaoks polnud oluline muud, kui see, et ma ei olnud seal, kus pidavat olema: kodus, telefoni juures, alati valmis aitama, lapselapsega aega veetma, raha üle kandma.

Algsid solvumised, siis süüdistused:
— Sa oled alati olnud vastutustundlik, aga nüüd nagu teismeline.
— Ei saa niimoodi lihtsalt ära minna.
— Mida inimesed räägivad?

Ma ütlesin, et ei ela inimeste jaoks. Pärast seda läks asi ainult hullemaks. Lapselapsed enam ei helistanud, mind ei kutsutud noorema lapselapse sünnipäevale. Süda valutas. Aga ma ei tulnud tagasi.

Sest siin, väikeses majas koos lõhnava aiaga, koos mehega, kes iga hommik tõi mulle kohvi ja ütles:
— Tere, kaunitar.
Siin tundsin end iseendana. Mitte vanaemana. Mitte vanadaamina. Vaid iseendana.

Üks õhtu vaatasin teda ja küsisin:
— Mis sa arvad, kas lapsed saavad kunagi aru?
Ta kehitas õlgu:
— Ei tea, aga tean, et sa said iseenda aru, ja see on tähtis.

Ma nutsin sel õhtul kaua — mitte kurbusest, vaid liigutuse tundest. Ma ei tea, kuidas kõik edaspidi kujuneb. Võib-olla nad naasevad. Või ei tule. Aga ma tean kindlalt: keegi ei tohi öelda, et armastuseks on juba hilja.

Ma tunnen end just nüüd noorena. Ja võib-olla on raske olla õnnelik, kui teised on vastu. Aga see on ikkagi õnn — tõeline, välja teenitud.

Aga lapsed? Neil on oma elu. Lapselapsed kasvavad üles. Ja võib-olla ühel päeval vaatavad nad mind mitte kui naist, kes käitus “valesti”, vaid kui naist, kes julges olla ise.

Ja kui nad kunagi küsivad, kas kahetsen, siis ütlen: kahetsen ainult, et ootasin nii kaua. Sest pole kunagi hilja uuesti armuda.