Ma kogusin neli aastat raha vannitoa remondiks. Mu abikaasa ütles, et tegeleb sellega ise. Remont ei alanud kunagi. Raha oli kadunud.

Kaksteist tuhat. Neli aastat, pannes kõrvale nelisada, viis sada kuus — mõnikord läbi hammaste, kui autole oli vaja uusi rehve või kui hambaarsti arve saabus ootamatult.

Kaksteist tuhat, mis pidi muutma meie vannitoa — pragunenud plaadid, roostetav vann, vuugitäide, mis oli niiskuse tõttu mustaks muutunud, ükskõik kui palju ma seda nühkisin — millekski, mille pärast ei peaks ma vabandama külaliste ees. Kui oleksin teadnud, kuhu see raha tegelikult läheb, ei oleks ma kunagi lasknud oma abikaasal sellele kontole ligi pääseda.

Minu nimi on Anna. Mul on viiskümmend kolm aastat. Olen üle kahekümne aasta töötanud sama apteegi letitaga. Minu abikaasa Martin juhib väikest autoremonditöökoda — tagasihoidlikku, kuid klientuur on aastate jooksul truuks jäänud. Meil on kaks täiskasvanud last. Elame vaikselt. Ilma särtsakate vahejuhtumiteta, ilma suurte draamadeta. Või nii ma arvasin.

Vannituba oli aastaid olnud minu kerge kinnisidee. Mustaks muutunud vuugitäide millelegi, mida ei saanud parandada. Plastikust kapp kraani all katkise hinge peal. Iga kord, kui mu tütar tuli külla, jälgisin tema pilku, kui ta vaatas seda vannituba. Ta ei öelnud kunagi sõnagi. Polnud vajagi.

Hakkasime koguma raha neli aastat tagasi. Eraldi säästukonto, millele oli juurdepääs meil mõlemal. Iga kuu — minu palgast ülekantud summa, üks tema poolt. See kasvas aeglaselt, kuid kasvas. Otsisin hilisõhtul disainiideid, salvestasin plaatide kaubamärkide nimesid, unistasin avatud dušinurgast ja täisseina peal olevast peeglikapist.

Jaanuaris ütles Martin mulle, et tal on kontakt — sõber nimega Simon, kes tegi vannitoa remonte ja sai meile materjale otse edasimüüjatelt hulgihinnaga.

“Jätame selle minu hooleks,” ütles ta ühel õhtul õhtusöögi ajal. “Sa ei tea ehitusest midagi. Simon ja mina lahendame kõik. Kaks kuud ja sul on vannituba nagu ajakirjast.”

Olin nõus. Miks ma ei usaldaks inimest, kellega olin elanud peaaegu kolm aastakümmet?

Martin võttis raha välja veebruari keskel. Kogu summa. Ta ütles, et Simon vajab materjalide eest kohe ettemaksu — hulgimüüja ei hoia hinda. See tundus mõistlik.

Veebruar möödus. Märts. Aprill. Vannituba nägi välja täpselt sama.

“Millal Simon alustab?” küsisin pidevalt.

“Ta lõpetab teise töö üle linna, lõpetab mais ja siis tuleb meie juurde,” vastas Martin, pilk telefonile kinnitatud.

See telefon. Kui nüüd tagasi vaatan, näen, et see oli esimene signaal. Martin oli alati olnud ajalehe inimene — hommikusöögil spordilehed, õhtul uudised televisioonist. Aga äkitselt oli ta nagu liimitult selle ekraani küljes. Õhtuti, poes klientide vahel, isegi vannitoas — samas kulunud vannitoas, kus remont polnud veel alanud.

Mai lõpus küsisin temalt otse.

“Martin, näita mulle materjalide kviitungit.”

Hetkeks nägin tema näost midagi mööduvat. Mitte viha. Mitte üllatus. Hirm. Puhas, loomlik hirm, mis kadus enne, kui see ilmus.

“Mis kviitung? Simonil on paberid. Ta toob need, kui ta tööle hakkab.”

Kutsusin Simoni. Mul oli tema number ühe vana Martinile kuulunud aadressiraamatu vahel — paberil, enne nutitelefone. Ta vastas kolmandal kutsel.

“Remont? Mis remont?” Tundus, et ta oli tõeliselt segaduses. “Anna, ma pole Martiniga rääkinud pärast aastavahetust. Ma ei tea midagi materjalidest.”

Mu käed värisesid, kui ma telefoni ära panin. Istusin köögilaua taha ja vaatasin seina. Lilleline tapeet, mille olin ise kümme aastat tagasi üles pannud. Kell tiksub. Naaber allkorrusel tolmuimejaga. Maailm paistis täiesti normaalne. Minu oma oli just laiali paiskunud.

Ma pole naiivne. Mu esimene mõte: teine naine. Kaksteist tuhat kellelegi teisele. Hakkasin uurima — pangakonto väljavõtted, sõnumid, mida iganes. Martin polnud oma sirvimisajalugu kustutanud. Võib-olla arvas ta, et ma ei kontrolli seda kunagi. Võib-olla ei hoolinud ta enam ka sellest.

Teist naist polnud. Olid masinad. Kasiinamängud, rulett, online-pokker. Kümneid tehinguid hasartmängude saitidele. Sada siin, kakssada seal, viissada ühel ööl. Kõik neelatud selle telefoni ekraanilt kolme kuu jooksul.

Vastasseis ei olnud selline, nagu ma ette kujutasin. Ma ei karjunud. Panin tema telefoni lauale, ekraan ülespoole, tehingute ajalugu avatud, ja ütlesin ühe sõna.

“Seleta.”

Martin vahtis ekraani võib-olla kolm sekundit. Siis tegi ta midagi ootamatut — ta pani oma küünarnukid põlvedele, kattis näo mõlema käega ja hakkas nutma. Ma polnud teda näinud nutmas tema ema matusest saadik, üksteist aastat tagasi.

“See algas sajaga,” ütles ta nuttes. “Võitsin kolmsada. Mõtlesin, et kahekordistan selle ja saame paremad plaadid. Ja siis… Ma ei saanud lõpetada.”

Klassikaline lugu. Nii klassikaline, et peaaegu banaalne oma traagikas. Üle viiekümne mees, kes usub, et ta on kontrolli all, kuigi olukord on teda ammu kontrolli alla võtnud.

Ma ei andestanud talle kohe. Ma pole kindel, et olen talle täielikult andestanud ka nüüd — kuus kuud hiljem. Martin astus järgmisel päeval sõltuvusprogrammi. Ta maksab raha poest tagasi, tuhat kuus. Kaheksateist kuud, kui asjad peavad vastu.

Vannituba näeb ikka sama välja. Pragunenud roosad plaadid. Mustaks muutunud vuugitäide. Katkise hingega kapp.

Kuid kui ma nüüd sinna sisenen, ei mõtle ma enam remondile. Ma mõtlen sellele, kui hästi me tunneme inimesi, kellega koos magame. Ja kui lihtne on mitte näha seda, mida me ei taha näha.

Mu tütar Laura tuli eelmisel nädalal külla. Ta vaatas vannituba üle ja ütles: “Ema, sa tead, need plaadid on iseloomuga.”

Ma ei öelnud talle tõtt. Võib-olla kunagi. Praegu ma naeratasin ja panin veekeetja peale.

Kui inimene, kellega oled enda elu jaganud aastakümneid osutub kellegi, kes varjab midagi, mis puudutab kogu teie koos üles ehitatud elu — kas sa jääksid või oleks usaldus liiga katki, et taastuda?