Ma kogemata lõhkusin ämma kingituse — portselanist kassi — ja leidsin sealt midagi, mida ma ei osanud üldse oodata…

Ämm andis mulle portselanist kassi ja ütles: «Las see kaunistab sinu kodu.» Jah, kaunistab küll, mõtlesin ma. No mis siis ikka, panin selle nähtavale kohale, et mitte ämma solvata. Aastaid hiljem me abikaasaga lahutasime. Kord tolmu pühkides lõhkusin ma selle suveniiri. Vaatasin põrandale ja kildude seas nägin…

…paberikotti, mille sees olid rahad.
Ma ei uskunud oma silmi. Loendasin — kaks tuhat. Päris, krõbisevad, vanad kupüürid, paistis, et need olid seal juba ammu. Seisin keset tuba, käes kortsus ümbrik, ja sees keerlesid tunded: rõõm, kohmetus, segadus.

Helistasin ämma:
– Ma siin kogemata lõhkusin teie kassi…
– Oh, milline kaotus! – vastas ta. – Kas sa vaatasid vähemalt sisse?
– Juba vaatasin, – ütlesin ma. – Paistab, et see ei olnudki lihtsalt suveniir.
– Nojah, – ütles ta rahulikult. – Tahtsin, et teie peres raha oleks. Kahjuks ei õnnestunud.

Ma lõpetasin kõne ja hakkasin naerma. Mitte pahatahtlikult, mitte hüsteeriliselt — lihtsalt inimlikult. Aastaid seisis see kass riiulil, kogus tolmu ja ärritas oma naljaka välimusega, aga nüüd — palun. Lõi end katki ja tõi lõpuks kasu.

Istusin põrandale ja kogusin killud kokku. Sõrmed värisesid, aga peas keerles mõte: «Milline sümbol. Algul mõra abielus, siis portselanis, ja nüüd olen üksinda, aga vähemalt raha on alles.»
Tõusin püsti, panin killud kotti, viisin prügi välja ja äkitselt mõistsin, et esimest korda pika aja jooksul oli korteris vaikus — mitte kõle, mitte tühi, vaid rahulik.

Otsustasin — ostan endale ära need asjad, mida olen ammu tahtnud, aga mille jaoks polnud kunagi aega. Uus televiisor, tolmuimeja, korralik voodipesu — valge, ilma rooside ja «perekondlike» mustriteta.
Mitte luksus, lihtsalt asjad, mis on ainult minu. Ilma tema kommentaarideta, et «see on jama».

Järgmisel päeval läksin poodi. 
Ostsin need asjad, mida olin valinud ja tahtnud. Ei võrrelnud, ei kõhelnud. Läksin poest välja, suur ostukorv täis, ja tundega, nagu oleksin elult tagasi saanud tüki iseendast.

Kodus lülitasin televiisori sisse ja pakkisin tolmuimeja lahti. Tolmuimeja — kerge, võimas, juhtmeta. Koristasin kogu korteri ära. Tundus, et puhastasin mitte tolmu, vaid kogu vana, ebavajaliku ja kleepuva.

Siis läksin internetti, tellisin uue voodipesu komplekti, sooja pleedi ja väikese laualambi öökapi jaoks.
Naljakas muidugi: ämm soovis, et «perele raha jätkuks», aga välja tuli — kõik vastupidi.

Ma ei helistanud talle tagasi. Lihtsalt sidusin ümbriku lindiga ja panin sahtlisse. Las ta olla seal. Minu väike «must päev» on juba juhtunud — nüüd on ees ainult valged päevad.

Öösel magasin esimest korda pika aja jooksul rahulikult. Ilma raskuseta, ilma mõtlemata. Lihtsalt magasin.
Ja hommikul ärkasin, avasin akna, lasin külma õhu sisse ja mõtlesin:
«Nii see ongi. Kass purunes — ja koos temaga kõik, mis segas hingamist».

Kuidas te oleksite minu asemel käitunud — kas oleksite need rahad endale jätnud või tagasi andnud?