Ma juhuslikult kuulsin, kuidas mu abikaasa oma emale minust räägib, ja nüüd ei suuda enam temaga ühe katuse all elada
Meiega Markiga oli kaheksa aastat ühiseid teid tallatud. Ilma suurte tülitsemisteta, kirglikkusteta, kuid austuse ja harjumustega, mis aastatega olid meie ümber kasvanud nagu vana aed — okste, mustrite ja varjudega. Mõnikord tundus — me oleme ideaalne paar. Me ei tülitse kunagi, toetame teineteist, naerame seriaalide üle ning joome hommikukohvi vaikuses. Ilmselt just nii peaksidki käituma täiskasvanud inimesed.
Kuid ühel päeval muutus see vaikus millegi muuks. Pühapäeval tulin ma koju varem — kohtumine sõbrannadega jäi ära. Ma hiilisin vaikselt üles, et riideid vahetada, ja jäin seisma, kuuldes tema häält. Mark rääkis telefoniga. Ma ei ole kunagi pealt kuulanud — ausalt. Lihtsalt ta jättis kabineti ukse praokile ja ma kuulsin oma nime.
— Ma ei tea, ema, ta on muutunud kuidagi… igavaks. Saad aru? Kõik käib ringiratast. Samad jututeemad. Samad road. Mõnikord tundub, et elan koos kellegagi, kes on ammu end kaotanud.
Vaikus.
— Ei, ma ei arva, et ta seda mõistab. Ta isegi ei märka, kuidas ma temast eemaldun. Ikka veel usub, et meiega on kõik “hästi”. Kahju, kuid ma ei tunne tema vastu enam midagi peale… harjumuse. Nagu vana särk — mugav, kuid ammu ei rõõmusta.
Süda seiskus. Ma seisin paljajalu koridoris, jope käes, ja ei suutnud liigutada. Mingil hetkel ta naeris — kergelt, lõdvestunult. Ja lisas:
— Ei, ma ei kavatse sellest temaga rääkida. Miks? Niikuinii ta ei saa aru.
Ma läksin alla, istusin diivanile, justkui poleks midagi kuulnud. Mõne minuti pärast tuli ta alla, suudles mind otsmikule, istus kõrvale. Küsis, kuidas kohtumine läks. Ma vastasin — rahulikult, ilma emotsioonideta. Ta naeratas. Ta oli kindel, et elab mugavas särgis, ja see jääb igavesti nagisse.
Terve öö ma lamasin ärkvel, kuulates tema hingamist. Ja mõtlesin: millal me kaotasime midagi tähtsat? Millal ta lakkas mind nägemast kui inimest, naist, partnerit?
Kahe päeva pärast üürisin korteri. Ilma skandaalita. Ilma pisarateta. Ma lihtsalt pakkisin asjad ja jätsin talle kirja:
«Ma kuulsin. Iga sõna. Ma ei ole vana särk. Ja mitte “keegi igav”. Ma olen inimene, kellel ei ole enam soovi jagada õhku inimesega, kes ei suuda tõtt vaadata silma. See ei tee haiget. See on selge. Aitäh aastate eest. Aga nüüd — on minu kord lahkuda».
Ta helistas. Kirjutas. Palus selgitada, rääkida. Ma ei vastanud. Sest kõik oli juba öeldud. Mitte minu poolt — tema poolt.
Kolm kuud on möödunud. Tunnen kergust. Mitte sellepärast, et olen üksi. Vaid sellepärast, et olen taas oma elus. Ilma alandamiseta, harjumuseta, valetamiseta. Ma loen jälle õhtuti, söön põrandal, naeran valjusti. Ma elan jälle.
Kas teie suudaksite jääda inimesega, kui kuuleksite, kuidas ta teie selja taga teist räägib? Või on see punkt, millest tagasiteed ei ole?
