Ma hoolitsesin nende eest aastaid. Aga see, mis juhtus pärast nende matuseid, raputas mind hingepõhjani…

Ma ei unusta seda telefonikõnet kunagi. Hääl toru otsas oli kuiv, enesekindel, võõras:
— Palun tulge kolmapäeval kell kolm. See on tähtis.

Seisin siis akna juures, vaatasin üle tee tühja hoovi ja sõrmedega sikutasin kotirihma. Sellest päevast, kui vana õdede maja aknaluugid kinni löödi, muutus kogu tänava rütm. Mulle ikka näis, et kohe läheb värav lahti ja kostab Maarja kähe hääl: „Anni, astu korraks sisse…“ Aga värav jäi vaikseks.

Panin toru ära ja istusin kaua, põlved vastu rinda surutud. Mis võiks minul, lihtsal õel, notari juures „tähtsat“ olla? Mul ei ole pärandust, ei raha, ei saladusi. Ainult tühi termos kotis ja lõputu väsimus näos.

…Kui siia kolisin, elasid vastasmajas juba neli vana õde. Kõigil üle kaheksakümne, igaühel oma iseloom. Maarja — range, kuid hell, silmanurkades naerusooned. Pauliine — vaikne, käsitööhuviline, võis tunde tikkida pitslina. Siina — lärmakas, naeris pisarateni iga tühise asja peale. Ja Nadežda… tema oli kõige nõrgem, sageli haige, ning ma käisin tal peaaegu iga päev vererõhku mõõtmas või rohtu toomas.

Harjusin nendega nagu oma köögi või aiaga. Hommikuti, kui öövahetusest tulin, astusin alati läbi: tõin leiba, puuvilju, vahel keetsin suure potitäie suppi. Kuulasin nende lugusid noorusest, sõjast, ammu lahkunud meestest.

— Sa oled ingel, Anni — sosistas Maarja, kui ma lambipirni vahetasin või kõvasti kinni keeratud moosipurki avasin. — Lase meil vähemalt maksta.
Raputasin alati pead: — Ei, Maarja. Ma ei käi teie juures raha pärast.

Aastad veeresid, ja üks haaval nad lahkusid. Iga matus tundus mulle, nagu oleks osa mu enda perest kadunud. Ja kui viimnegi õde läks, kolis vaikus lõplikult nende õue. Aga ma peatusin ikka värava ees — harjumusest. Siis helistas notaribüroo.

Kolmapäeval astusin kabinetti. Õhus hõljus vana puidu ja paberi lõhn. Pika laua ääres istusid õdede „lapsed“ — täiskasvanud, tõsised, tahvelarvutitega, kallites ülikondades. Võõrad näod, aga igas neis oli äratuntavaid jooni neist naistest, keda ma tundsin kogu hingest.

Notar, proua Kärt, rääkis rahulikul häälel:
— Testamendid on koostatud selge mõistuse ja vaba tahtega…

Kuulasin, ja äkki jõudis minuni peamine:
— Elumaja koos kõrvalhoonete ja kogu sisustusega… pärandatakse kodanikule Anna Tamm…

Tõmbusin võpatades kokku, justkui oleks mind tabanud välk.
— Vabandust… mida? Maja? Nende maja?

Notar tõstis pilgu paberitelt.
— Jah. Ja kõik, mis seal sees on. Tänutäheks hoolitsuse eest. Ning ka palve, et te ei unustaks „Lavendlitundi“.

Need kaks sõna lõikasid otse südamesse. „Lavendlitund“ — meie väike rituaal. Igal õhtul kell viis panid nad lauale vaasi kuivatatud lavendliga ja keetsid teed. Me istusime, jutustasime, kuulasime vana raadiot.

Kabinetis vajus vaikus. Sugulased vaatasid üksteisele otsa: ühes pilgus oli valu, teises külm trots. Pauliine tütar lükkas järsku tooli tagasi:
— See on absurdne. See maja kuulus meie perele põlvkondade kaupa!

Notar vastas vaikselt:
— Testament on nende tahe.

Siina vennapoeg, pikk mees kohvriga, pöördus minu poole:
— Teie… te kasutasite seda ära, eks? Haletsust, headust…

Tundsin, kuidas mu põsed tuliseks lõid.
— Ei — ütlesin üllatavalt rahulikult. — Ma lihtsalt käisin külas.

Ja kõik.

Sel ööl ei saanud ma kaua und. Silme ette kerkisid nende näod: Maarja sooja käega, Pauliine nõelaga lõuendi kohal, Siina, naermas pisarateni, ja Nadežda, tänulikult noogutamas, kui rohtu tõin.

Istusin akna all ja sosistasin pimedusse:
— Mille eest? Miks just mina?

Ja äkki, otsekui vaikusest enesest, kuulsin häält — tasast, kuid selget:
— Selle eest, et sa olid meie kõrval, kui see oli kõige tähtsam.

Puhkesin nutma. Mitte rõõmust, mitte ootamatu kingi pärast — vaid sellest, et neli vana naist uskusid: nende maja, nende mälestused, nende „Lavendlitund“ jäävad edasi elama minus.

Nüüd kuulub see maja mulle. Aga tegelikult — on ta endiselt nende oma. Ja võib-olla peabki just nii olema.