Ma elasin tema heaks, aga tema elas kahe pere jaoks….

Anna armastas õhtust vaikust. Öölambi soe valgus, poja unine sosin, tema käsi tugevalt tekiserva hoidmas. Vanem tütar, Sofia, magas juba ammu oma toas, aga Lukas ei suutnud täna kuidagi uinuda.

— Ema… — pomises ta.
— Olen siin, pisike, — sosistas ta ja silitas poisi juukseid.

Anna lahkus lastetoast, naeratades. Kõik tundus õige… kuni hetkeni, mil ta märkas öökapil oma mehe telefoni. Ekraan helendas. Uus sõnum.

Ta ei kavatsenud lugeda. Lihtsalt heitis kiirpilgu.
«Armas, sa lubasid tulla. Ma igatsen sind».

Sõrmed külmetasid. Süda seiskus. Järgmine sõnum tuli iseenesest esile:
«Ostsin selle erilise pesu… Ootan».

Ta teadis telefoni parooli. Nende ühist, mida kunagi ei muudetud. Ta avas selle. Sõnumivoog lõi nagu laine. Fotod. Emotikonid. Hääled. Tunnustused.
«Sa oled parim, mis minuga juhtunud».

Kunagi kirjutas ta nii talle. Enne lapsi. Enne muresid. Kui ta vaatas temasse, nagu ta oleks tema universum.

Anna pani telefoni käest. Ei nutnud. Lihtsalt istus tema kõrvale voodisse. Ta magas, teadmata, et sellel hetkel kõik temas lagunes.

Järgmisel hommikul — hommikusöök, naeratused. Tema jõi kohvi. Anna küsis, millal ta tagasi tuleb.
— Hilja, meil on partneritega koosolek, — vastas ta.
— Muidugi, — noogutas ta, teades, et partnerid — see on Karina.

Õhtuti, kui ta “jäi hiljaks”, võttis Anna jälle telefoni. Vaatas, jäi meelde. Fotod restoranidest, kuurortidest. Armastussõnad.
Ja siis — lapse foto. Poiss umbes kahe-aastane.
«Meie väike poiss teeb juba esimesi samme!»

Maailm keerles.
Tal on poeg.
Teine pere.
Ja see kõik kestis üle aasta.

Anna ei teinud stseene. Ta planeeris. Vara jagamine, oma osa kaitsmine, jurist. Kõik rangelt, külmavereliselt. Ja siis — õhtusöök. Ilma lasteta. Ainult vein ja kaks söögiriista.

— Mis toimub? — imestas ta.
— Ma tean kõike, — ütles ta rahulikult. Ja pani fotod lauale.

Ta püüdis end kaitsta, eitas.
— See pole nii nagu sa arvad.
— Tõesti? Miks siis sul on poeg?

Anna pani paberid lauale.
— Ma kirjutasin oma osa vanematele. Kui lahkud — lahkud ilma minu osata.

Ta kahvatas.
— Sa ei saa…
— Olen juba teinud, — vastas ta ja lahkus.

Esialgu oli hirmus. Korter, üüripind, tühi. Raha sai otsa. Töö seisis. Aga ta alustas väikesest. Kontol sotsiaalmeedias, disainiprojektid, ideed. Esimene vastanu — väike kohvik. Seejärel — korter. Seejärel — butiikhotell. Kuue kuu pärast suutis ta osta oma eluaseme. Ilma mineviku varjudeta.

Ta ei jälginud, mis sai Karinast või endisest. Ta ehitas oma elu. Üksinda. Nullist. Enda jaoks.

Ja ühel õhtul koputati uksele.

Künnisel seisis tüdruk. Noor, kahvatu.
— Teie olete Anna?
— Jah.
— Ma… ma olen tema naine. Paistab, et ta petab ka mind.

Anna vaatas tüdruku silmadesse ja nihutas aeglaselt tooli.
— Tule sisse. Räägime.

Sest mõnikord peavad naised koos hoidma.